ÕHTULEHT BELGRADIS | Raadiohääl Rauno Märks: arvasin, et spordi vaatamine on puhkus, kuid asi on päris kurnav (4)
"Ausalt öeldes ma mingi suur huviline ei olegi. Pigem sattusin siia juhuse tahtel," ütleb Märks alustuseks. "Vana tuttavaga sattusime mõne aja eest kokku. Oleme koos korvpalli käinud vaatamas ja seekord tuli jutuks, et kergejõustiku EM on peagi toimumas. Tundsin huvi ja lõpuks õnnestuski kohale tulla. Sõber ise pidi lõpuks koju jääma."
Tegemist on kõige suurema spordipeoga, kuhu Märks seni sattunud. "Eile (reedel – toim) oli Serbia sportlaste soorituste ajal emotsiooni tunda, rahvas elas kõvasti kaasa. Meie ees väiksed lippidega tüdrukud kisasid kõigest väest."
Kuna raadiomehe jaoks on kergejõustik üsna uus ala, siis Belgradis hakkas ta asjaga alles tutvuma. "Õnneks on mul tütar kaasas, kes on fänn ja käib trennis. Ta selgitab mulle igasugu punktisüsteeme ja muud. Ise elasin kergejõustikule kaasa mitukümmend aastat tagasi. Tänapäeval tundub asi kuidagi keerulisem. Arvasin, et spordi vaatamine on puhkus, kuid asi on päris kurnav."
Täna õhtul toimuvaks Ksenija Balta finaalvõistluseks on fännidel vaim valmis. "Häält päris ära ei taha karjuda. Juba reisil siia jäin kuidagi haigeks. Lugesin, et meist abi, ta pani meid tähele küll."
Märks tunnistab, et tegelikult oli reisi peamine põhjus uudishimu Serbia kui riigi vastu. "Tahtsin seda kohta näha. Vähe tuttavaid on siin käinud ja pole palju kuulnud sellest paigast. Lennujaama kutsusin igaks juhuks auto järgi ja uurisin juhilt, kas sõda on ikka kindlasti läbi. Ta naeris."
Mees jätkab: "Millegi pärast on tekkinud mulje, et Serbia on pommiauk, aga kohapeal selgub, et kõik on vastupidi. Inimesed on sõbralikud ja kõigil on kuidagi lahe olla. Mingeid nätsunärijate kampasid näha pole. Kesklinn on suurepärase mulje jätnud. Suurlinna tunne tekib, vanalinn meenutab Viini või mõnda muud Kesk-Euroopa linna."
Kommentaarid