Eestlaste tähtsam roll annab moraalse võidu juba ette tartlastele.Foto: Aldo Luud
Korvpall
13. märts 2017, 04:00

Viljar Voog | Õnnitlused, Tartu Ülikool, Eesti korvpallimeister! (10)

Kui nooruspõlves rattaga Pikakari randa sõitsin, jäi teeäärde jäänud sadamas silma üks tuttav laev – seal ootas oma saatust legendaarne Vana Tallinn, millega isegi mitu korda üle lahe Soomes lõbustusparke külastamas sai käidud. Ahtris lehvis laeval toona juba Läti lipp, aga emotsionaalselt oli tegu ikkagi üdini eestimaise alusega.

Nüüd hakkavad risti-vastupidised tunded tekkima BC Kalev/Cramo korvpalliklubi suhtes. Valitsev Eesti meister, Tallinna meeskond, aga platsil teevad tegusid ameeriklased, serblane, valgevenelane. Balti liiga veerandfinaalide kordusmängus kaotasid kalevlased Riia Baronsile 66:77 ja kokku käisid väljakul kolm eestlast: Sten-Timmu Sokk, Erik Keedus ja Timo Eichfuss. Tõsi, esimesed kaks mängisid vastavalt 36 ja 26 minutit, aga väljakule jäetud higi statistikasse kirja ei lähe, küll aga visatud punktid ning neid tõid leegionärid 60, eestlased vaid kuus!

Tõe huvides olgu märgitud, et paar päeva varem peetud ühisliigalahingus Kaasani Unicsiga (86:110) oli Keedus 21 punktiga üleväljamees ja tema rahvuskaaslased panustasid veel 13 silma. Aga paratamatult on pärast Rain Veidemani Itaaliasse siirdumist veelgi süvenenud tunne, et Kalevis on välismaalaste ja Eesti poiste suhe just mänguaja osas kõvasti vales suunas kiivas.

Siinkohal pole tegu kriitikaga klubi suhtes, sest Veidemani ootamatu lahkumine oli meeskonnale maksahaak nii hingeliselt kui ka mänguliselt ja lisaks polnud varasemalt kuidagi ette näha Gregor Arbeti pikka vigastuspausi. Ja Kalev/Cramo ambitsioonid – mitte mängida pelgalt kodusele meistritiitlile vaid jõuda ühisliigas play-offi – nõuavad ka asiste välispallurite palkamist. Kuigi see oleks ilmselt võimalik ka eestlastest koosneva meeskonnaga, nõuaks see meie välismaal pallivate tippude kojutoomist ja ka Tartu Ülikooli klubi rüüstamist, mis pole lihtsalt reaalne. Reamatšides saavad rohkem aega platsil veeta ka rollimängijad, aga kui mängus on enamat, ilma leegionärideta enam hakkama ei saada.

Küll aga tuleb nentida, et kui ühest küljest tähendas Veidemani lahkumisotsus ja pealinnaklubi nõrgenemine Eesti meistrivõistluste tiitliduelli – ilmselt siiski jätkuvalt Kalev/Cramo ja Tartu vaheline asi - põnevuse kasvu, siis lahingu moraalne väärtus langes. Ka põlveoperatsioonil käinud Arbeti seis pole kiita ja kui teda veel üldse sel hooajal palli põrgatamas näeb, siis alles olematu mängupraktika pealt medalimatšides. Tõenäoliselt juhtub, et Eesti meistri selgitavad kaks klubi, kus eestlaste mänguaeg moodustab terve meeskonna omast ühel veidi üle veerandi ja teisel napilt alla poole. Kui lisada juurde mõlema klubi eestlastest koosnev treeneripink, siis ülikooliklubile sobivalt pääseks Tartu kodakondsuseksamilt läbi, Kalev/Cramo aga pigem mitte ja see annab moraalselt Eesti meistritiitli jahil selge eelise lõunaeestlastele.

***
Korvpalliklubisid saatvad mured liigsete välismaalastega on Eesti pallimängudemaastikul unikaalne probleem. Ameerika ülikoolide meeletu tootlikus tähendab, et mängijateturg on mõistlike palgasoovidega tasemel pallureist üleküllastunud. Kuigi meie parimate jalgpalliklubide seaski on meeskonna aukude lappimine välismängijatega tavapärane, siis kohaliku meistriliiga reglement keelab enam kui nelja leegionäri võistkonda registreerimise (koos duubelmeeskonnaga seega kaheksa) ja mänguks üles andmise. See omakorda määrab ka klubi suunitluse, sest erinevalt korvpallist, kus lisamänge pakuvad Cramole Ühisliiga ning teistele ka Balti liiga, on jalgpallihooaja põhiline rõhk siiski kodustel meistrivõistlustel. Eurosarjaeduks meeskonna üles ehitamine on libedale teele minek, sest sealne mängude arv – ja teenitav auhinnaraha, mis nimekamate mängijate palkadeks kulub – pole garanteeritud kellelegi.