VIDEO JA REPORTAAŽ | 90 minutiga snaipriks! (4)

„Iga valge (loe: möödalask) on viis euri!“ hõikab soliidses eas Rein, kes vastutab märklaudade heakorra eest. See tähendab võõpab need pärast võistlusi taas musta ja valgega üle.

„Viimane on reeglina psühholoogiline eksimus,“ teab Ants Orasson, kogenud laskesuusatreener, kes praegu juhendab Audenteses noorsportlasi. Ligi tunnike pärast Otepääl toimunud IBU karikasarja teist võistluspäeva võttis ta vaevaks Õhtulehe reporterile laskmist tutvustada.

Relv, mis mulle pihku pistetakse on venelaste Iževsk, millele on lisatud sakslaste Anschützi toru, sest originaal kipub karge pakasega kuule laiali pilduma. „Väga lolli- ja töökindel!“ kiidab Orasson idanaabrite toodangut. „Anschütz on ülikeeruline. Kui seal midagi tuksi keerad, mine kohe relvameistri juurde. Sel on 1000 ja üks mutrit, mida keerata.“

On see peensusteni voolitud puitkere või entusiasmiuim, aga Iževsk istub kätte kümme korda paremini kui automaat Galil, millega kaheksa kuud Eestimaa metsades müttasime. Koostöögi sujub sportpüssiga oluliselt paremini (kahtlustan, et tänu olematule tagasilöögile).

Kaitseväes olin ilmselt üks Vabariigi kõverama silmaga kutte, aga Tehvandil ei lase esimene null (loe: eksimusteta seeria) end kaua oodata. Kõik viis märki kukuvad lamadesasendist juba teisel katsel. „Pole paha!“ ütelnuks Villu Reiljan, kui ta tol päikselisel päeval meiega Tehvandil olnuks.

Aga joovastavalt hea ka mitte, sest vastaseks on võetud 115 millimeetrise läbimõõduga märk, mida sportlased tulistavad vaid püstijalu. 50 meetrit eemal, märklaudade juures selgub karm tõde. MK-etapil oleks tolle laskmisega alla tulnud vaid üks-kaks märki, sest ülejäänud tinakuulid lömastusid väljaspool 45 mm ringi. See ongi põhjus, miks Orasson ei lase algajaid õigete märkide kallale. Lihtsalt tuju võib ära minna, kui aina mööda kõmmutad.

Tegelikult on laskmine ju lihtne. Sihtimine paika (märk diopteri keskele, silm otseks, mitte altkulmu vms), lasu ajal hing kinni ja muudkui vajuta aga päästikut ning naudi plekikolinat. Ainult, et see vahva teooria kehtib juhul, kui pole kõrget pulssi, võistlusnärvi, tuult, väsimust, hulluvat publikut ega muid häirivaid tegureid.

Umbes nagu minul esimeste seeriate ajal. Võistlusnärvi ja väsimust on mõistagi raske imiteerida, aga kõrgema pulsi tarvis sai mõned 150meetrised trahviringid joostud. Huvitaval kombel täpsus sellest ei kannatanud (kord neli, kord viis tabamust), kuid pisut keerulisem oli küll.

Esiteks võttis avalasu sooritamine hingeldamise tõttu kümmekond sekundit kauem aega. Teiseks kippus prill uduseks minema, mistap viies lask oli suhteliselt ehku peale. Ning tuulelippe polnud ähmiga meeles üldse jälgida.

Aga kõik eelnev kahvatus, kui kätte jõudis aeg püsti lasta. Vaat see on juba rahuliku pulsigagi üks tõsine väljakutse. Saati siis näiteks olümpiamängude jälitussõidus, süda rinnust välja pekslemas, piimhape lihastes ja kõrval kanged konkurendid, kes samuti kuldmedalit ihkavad.

Päris tõsiselt. Olgugi et küünarnukk saab puusalt tänuväärset tuge, vänderdab sihik ümber märgi nagu kass ümber palava pudru. See on kõva võitlus. Esmalt relvaga, et ta ometi nõnda ei väriseks ja teiseks endaga, et mitte kärsitult suvalisel hetkel päästikule vajutada. Pole kindel, kuidas, aga kuidagi ma kolm märki viiest alla tõin.

„Super!“ kiitis Orasson ja võttis oma värskeima õpilase poolteist tundi väldanud tunni kokku. „Edu lootust on. Viiest märgist kolmel on väga ilus tihedus.“