Mis juhtuks, kui jalgpallis suluseisu poleks?Foto: Carl Recine
Jalgpall
24. märts 2017, 08:02

Indrek Schwede | Mis juhtuks, kui jalgpallis suluseisu poleks? Mängu olemus muutuks (10)

Õhtuleht avaldab täies mahus Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) ajakirja "Jalka" märtsikuu numbris ilmunud Indrek Schwede arvamusartikli.

FIFA uus tehniline direktor Marco van Basten on endine tippjalgpallur, kellega seoses meenub paljudele esimese asjana tõenäoliselt tema unustamatu koll 1988. aasta EM-finaalis Rinat Dassajevi valvatud Nõukogude Liidu väravasse: löödud üliterava nurga alt otse õhust paarikümne viie meetri pikkusest söödust. Uues ametis šokeeris hollandlane ettepanekutega muuta jalgpallireegleid. Kõige raputavam on muidugi mõte kaotada suluseis.

See on nii uuenduslik – et mitte öelda rabavalt asjatundmatu –, et tundub eesmärgipärase kavatsusena provotseerida jalgpalliavalikkust. Suluseis on jalgpallimängu alus, see on reegel, mis teebki jalgpallist selle mängu, mis ta on. Muidugi on lood teistsugused, kui mängitakse väikesel maalapil ja/või oma lõbuks. Aga suurel väljakul on ilma suluseisuta mängimine hoopis teine mäng võrreldes sellega, mida tunneme praegu.

Pole teada ühtki tõsisemat katsetust mängida ilma suluseisureeglita. Tõenäoliselt on seda peetud juba eos jaburaks. See iseenesest ei tähenda, et ootamatu mõttevälgatus ei võiks olla leidlik, harvemal juhul geniaalne. Aga puht mõttetasandil suluseisuta mängimist ette kujutades joonistub silme ette pilt, kuidas ründajad ei jookse tagasi oma poolele, mõni mees võib end sisse seada vastaste trahvikasti palli ootama, mis tähendab, et keegi peab teda või koguni kaht-kolme ründajat sinna valvama jääma. Samal ajal toimetavad ülejäänud mängijad teisel platsipoolel või ragistavad keskväljakul. Mängijad paiknevad platsil vähem kompaktselt, nad on murul rohkem hajutatud ja neil on enam ruumi. See annab võimaluse üks ühele ette võtta, kasutada hõredat asustust väljaku eri osades. Kaitses hätta jäänud poolel on põhjust pall kaugele ette virutada, sest seal ootavad omad, kes ei pea kartma suluseisus olekut. Ühest küljest annab mängijate hajutatus väljakul ka nõrgemale poolele võimaluse kauem palli hoida ja taga söötu lükata, sest aktiivsele pressingule saaks alati vastata (umbropsu) antud pika sööduga. Teisalt muidugi ei saa nõrgem võistkond lubada endale luksust liiga palju ründajaid vastase poolele jätta, sest seitse seitsme või kaheksa kaheksa vastu mängus kavaldaks osavam vastane nad varem või hiljem üle. Kuid kolmandast küljest oleks kaitsetöö ikkagi lihtsam, sest piisab vaid vastase mängu lõhkumisest ja silmad kinni palli löömisest kuhugi ettepoole, kus oma mehed abikohtuniku liputõstmist kartmata ootavad.

Igal juhul oleks mäng teistsugune võrreldes praegusega. Ära jääks kassi-hiiremäng ühtset joont hoidva kaitseliiniga ning seda üle kavaldada üritava eduriviga. Praegu võime nautida maailma parimate pallivõlurite kohati vaimukat söödumängu, mille eesmärk on üle kavaldada just suluseisureegel. Ilma selleta muutuks mäng primitiivsemaks, nii ründajate kui kaitsjate töö lihtsakoelisemaks.

Väheneks tulemuste äraarvamatus

Suluseisuta mäng tõstaks esiplaanile madalalaubalise pallipeksmise ettepoole. Ilma katseteta on raske öelda, kas see tooks endaga kaasa rohkem jooksmist ühe värava alt teise alla. Võibolla püsiks nii kaitsjad kui ründajad rohkem paigal: ühed valvavad vastaste edurivi ja teised ootavad palli. Aga kui nad peaksid siiski palliga rohkem kaasa liikuma, oleks mängu lõpus eeldatava autsaideri võhm otsakorral. See aitaks tugevamal veelgi skoori suurendada. Või on mõlemad pooled pallipeksmisest ja selle järel jooksmisest lõpuks nii läbi, et viimased 10–20 minutit mängitakse aegluubis.

Arvata on, et suluseisureegli kaotamine täidabki seatud eesmärgi: suurendab väravate arvu. Tõenäoliselt on maailma jalgpalli juhtoinad vähe mõelnud selle peale, mida see muudatus endaga kaasa toob. Ühest küljest on ju tore asi, kui näeme rohkem väravaid, kuid teisalt nõrgendab see jalgpalli üht senist trumpi: tulemuste äraarvamatust.

Mida suurem on skoor, seda suurema tõenäosusega pääseb maksvusele tugevama võistkonna paremus. Osavam meeskond kasutab paremini ära mängijate senisest suuremat hajutatust ja tekkinud ruumi. Ta lööb rohkem väravaid. Tulemused hakkavad ilmselgelt kalduma tugevama kasuks, nagu nad on näiteks korvpallis, kus üllatustulemusi on võrreldes jalgpalliga vähe. Juba praegu kuuleme ja loeme, kuidas suurte riikide asjapulgad halvustavad suureskoorilisi mänge kui mõttetuid. Suluseisureegli kadumine suurendaks tulemuses kajastuvat vahet mitte üksnes tugevate ja nõrkade, vaid ka tugevate ja keskmike ning keskmike ja nõrkade vahel. See kehtiks ka kõigi suurte riikide liigade kohta: hakkame nägema rohkem ühepoolseid mänge. Kujundlikus keeles: hakkame vaatama korvpalli suurel rohelisel muruplatsil.

Vähene skoor on jalgpallile olemuslik. See võimaldabki sündida jalgpalliimedel nii klubi- kui koondisejalgpallis. Pidada vastu tugevama vastase ägedale pressile, kompenseerida oma madalamad taktikalised oskused ja tehnilise osavuse võitlustahtega, tõestamisvajaduse, koondisemängudes minu poolest kasvõi patriotismiga. Mida lihtsamaks muutub skoorimine, seda lihtsamaks muutub ta eelkõige tugevamale. Jalgpallireeglite konservatiivsus on taganud, et oma paremust polegi alati nii lihtne maksma panna. Oleme ju lugematuid kordi näinud, et üks pool on parem, aga tablool see ei kajastu. Ja kaasaelajates säilib lootus imet näha: kas oleme uue muinasjutu tunnistajaiks?

Igas riigis on jalgpallimütoloogiad, mis jutustavad meile haruldastest mängudest ja juhtumistest, mida kohtab harva mistahes muus sportmängus, kus skoorid on suured ja tugevad panevad tänu sellele oma paremuse maksma. Kui jalgpall kaotab selle eripära ja mängu tulemus muutub senisest enam etteaimatavaks, on inimkond maha matnud ühe oma suurepärasemaist leiutistest.

Muidugi saab öelda, et pole tore vaadata mängu, kus üks tegeleb vastase kaitse lahtimuukimisega ja teine pargib bussi. Aga sellised mängud saavad teoks eelkõige rahvusvahelises vutis, kui samas valikgrupis on kokku saanud Taavet ja Koljat, või rahvusvahelise klubijalgpallivõistluse varases staadiumis. Me teame omast käest, kui suur asi on see väiksemale poolele – juba fakt, et saame rinda pista maailma kuulsate ja vägevatega! Seda asjaolu tähtsad ninad maailma jalgpallis sageli alahindavad. Ja võiks vastu küsida: kas oleks ikka vahva vaadata mängu, kus üks pool taob teisel puuri täis? Kas ei ole pingelisem ja huvitavam, kui nõrgemal on suurem šanss, kui tugevam peab rohkem higistama, et oma paremust tõestada?

Suluseisu kaotamine tabaks hoobina ka maailma tipptaset. 48 meeskonda MM-finaalturniiril on saanud kriitikat eelkõige taseme lahjenemise ja ühepoolsete mängude suurenemise pärast. Suluseisu kaotamine käristaks selle vahe nähtavamaks. Juba praegu kogeme, kuidas isegi UEFA Meistrite liigas on osa alagrupimänge ühepoolsed ja viimased voorud pakuvad vähe pinget. Sel hooajal lõppes 96 alagrupimatšist 14 võitja nelja- või enamaväravalise vahega. See on viimaste hooaegade suurim näitaja. Rikkad klubid on teistega vahe sisse teinud. See tendents suluseisu kaotamisega süveneks. Inglise Premier’ liigas lööks praegune suur kuuik ülejäänuid senisest kindlamalt ja kogu liiga atraktiivsus väheneks. Nagu väheneks organiseeritud jalgpalli võlu kogu maailmas. Oma lõbuks mängimisel ei muutuks midagi, aga tippjalgpalli magnetiseeriv toime lahustuks.

Trahvirünnak penalti asemele ei muudaks mängu olemust

Samamoodi töötaks jalgpalli olemuse vastu Marco van Basteni ettepanek, mille kohaselt peaks viis viga teinud mängija mängust lahkuma. Jalgpallis on sedavõrd palju 50-50 olukordi, millest ei saa õiget sotti isegi telekordust mitu korda vaadates. Vigade mahuline arvestus võiks seetõttu sünnitada suuremat ülekohut kui praegune kord, mille kohaselt loeb vigade suurusaste.

Marco van Basteni ettepanekuist mõeldavaim oleks penalti asendamine trahvirünnakuga, mis nagu teisedki tema väljakäidud mõtted pole algupärane (teiste seas on bullititest kirjutanud Jalka nr 2/2016). Mõned kriitikud on penaltite puhul tõstnud esile nende põnevust ja meenutanud minevikust haaravaid mängujärgseid lahendusi penaltiseeria puhul. Kõik see jääks bullitite puhul alles ja põnevust tuleks juurdegi, sest üks üks olukorda jäljendav trahvirünnak oleks ju särtsakam kui seisva palli löömine 11 meetri kauguselt. Siin on kaks asja. Esiteks töötaks see vastu eesmärgile tõsta resultatiivsust, sest trahvirünnaku realiseerimine, milles on pealelöögiks aega kindel arv sekundeid, on raskem kui penalti võrkutoimetamine. Teiseks saaks põhimõtteliselt eelise parem meeskond, kel ju paremad mängijad, kes on osavamad üks üks olukordade lahendajad. Kujutage ette näiteks Portugali – Fääri saarte kohtumist, kus penalti puhul oleks šansid võrdsemad, kuid bulliti puhul kalduks eelis tehnilisema Portugali satsi kasuks.

Üks võimalus oleks anda kohtunikule õigus määrata olenevalt eksimuse suurusest kas penalti (raskema vea või ilmse väravavõimaluse vea hinnaga luhtamise puhul) või trahvirünnak (kergema vea puhul). Mõeldav oleks lisavahetuste lubamine lisaajal, kuid siingi soodustaks see paremat ja pikema pingiga võistkonda, kuid vähemalt ei kõigutaks see jalgpalli olemust. Jooksvad vahetused noortevõistlustel on täiesti mõeldav.

Õnneks pole suluseisu kadumine jalgpallist tõsine oht. See muudaks jalgpallimängu tundmatuseni, kujuneks õieti autonoomseks uueks alaks nagu saali- ja rannavutt ning ilma testperioodita ei viidaks seda sisse nagunii. Tegelikult oleks isegi huvitav vaadata tippmeeskondade mängu ilma suluseisuta. Et mis värk nagu on. Paraku ei viitsiks vist keegi selle jama peale oma aega kulutada ja isegi kui õnnestuks miskit korraldada, võtaks jalgpallurid seda kergelt ja huumoriga. Olgu värava põiklatil istuv jalgpallijumal selle eest igavesti tänatud!