Kas pole stiilne?
Ka 2005.aastal oli täiesti olemas viimasel ajal palju kirutud tõejärgne ühiskond. Maakeeli öelduna tähendab see, et sa ei räägi, nagu asi on, vaid nagu sulle kasulik on. Kui hakati küsima, kuidas inimene saab töötada koolidirektorina, kui ta üldse eesti keelt ei oska, leidusid kohe keskerakondlased, kes väitsid, et Belõi suhtleb nendega vabalt eesti keeles. Kui siiski selgus, et ta ei suhtle eesti keeles, öeldi, et ta on ju nii tubli mees.
Belõi kaotas siiski töökoha, sest ei suutnud keeleeksamit teha, aga tema lause võiks tõesti uuesti au sisse tõusta. Seekord siis kirjakeelsena „Ma ei kommenteeri!“. Või lihtsalt „Mul ei ole midagi lisada“. Või „Mul ei ole midagi uut öelda“. Kui ei ole midagi olulist öelda või ei ole teema kohta uusi fakte või ei olegi üldse fakte, siis pole ju mõtet kommenteerida.
Seda „Ma ei kommenteeri!“ lainet ilmselt ei tule, sest kaasaegsed sotsiaalvõrgustikud ja sidevahendid on tohutult kättesaadavad ning kommenteerimisest keelduda on raskem kui kommenteerida ükskõik mida.
Inimesed on sündmusi ja teisi inimesi kommenteerinud, ka halvustanud, solvanud ja töganud tuhandeid aastaid. Vahe on selles, et veel sada aastat tagasi liikusid kommentaarid koos kommentaatoriga peamiselt rongis või hobuvankris, tänapäeval aga peaaegu valguse kiirusega. Nii tõed kui ka valed levivad tänapäeval ülikiiresti, aga valida, kas usud või ei usu, on kogu aeg tulnud. Kas käib libahundiks või ei? Kas külm talv tähendab sooja suve või ei?
Kui kommentaator sada aastat tagasi oma peas oleva kommentaariga ilma või naabri iseloomu kohta suurema publikuni jõudis, ei tundunud kommentaar sageli enam oluline ja jäi tegemata.
Oskar Lutsu „Kevade“ ilmus just sadakond aastat tagasi, kahes osas 1912 ja 1913. Tootsi prototüüp Voldemar Tootson oli Lutsu peale päris vihane, et kirjanik paljud enda ja teiste koolikaaslaste sulitembud raamatus n-ö tema nimele kirjutas.
Tootson olevat lubanud Lutsule koguni kere peale anda. Aga keegi ei saanud teada, et Tootson lubas Lutsule peksa anda, sest mees ei saanud sellest Twitteri, Facebooki või Instagrami kaudu samal õhtul teada anda, nii et terve ilm oleks teadnud. Luts kuulis seda koolikaaslaste käest palju hiljem ja kuigi ta kodukandis käies olevat Tootsonit hoolega vältinud, oli tolle viha ilmselt ammu üle läinud.
Kindlasti mõtleb nii mõnigi tänapäeval, et pagan küll, selle kommentaari oleks võinud ära jätta ja kasutada võimalust vaikida, aga juba on terve ilm seda kuulnud ja näinud.
Aga mis siin sajast aastast rääkida, isegi 12 aastat tagasi levis Belõi kuulsus mitu korda aeglasemalt ja sageli suust suhu jutustusena. Isegi viis aastat tagasi ei saanud terve ilm lugeda nii palju avaliku elu tegelaste hetkemõtteid nagu nüüd.
Maa on tegelikult lame
Kui sada aastat tagasi oleks Ameerika korvpallur öelnud, et maa on tegelikult lame, siis meie poleks seda teada saanud. Nüüd aga sai kogu maailm hetkega teada, et Maa on lame. Kuu aega tagasi ütles eelmisel hooajal Cleveland Cavaliersiga USA korvpalliliiga NBA meistriks tulnud poolteise miljoni dollari suuruse kuupalgaga Kyrie Irving, et Maa on lame ja inimkonnale valetatakse selle ümara kuju kohta.
Nädal tagasi teatas NBA endine staar ja neljakordne meister Shaquille O'Neal, et Irvingil on õigus. Ta ütles, et sõidab pidevalt Floridast Californiasse ja maa on kogu aeg lame. Ühtlasi küsis ta, kas te tõesti arvate, et Hiina on meie all ja kinnitas, et ei ole. See uudis jõudis ka Eesti meediasse.
Päev hiljem teatas O'Neal TNT telesaates, et ta tegi ju nalja. Kui tegigi, siis rääkimise ajal see naljana ei paistnud. Tema lapiku Maa teooriat kuulis miljoneid inimesi rohkem kui hilisemat teadet naljast. Ka Eesti meediasse see naljaks pööramine enam ei jõudnud.
Füüsikadoktor ja Youtube´i kanali Veritasium looja Derek Miller ütles väljaandele bleacherreport.com, et arvestades korvpalluri ülisuurt mõju massidele oleks too pidanud kohe selgelt teada andma, et see on nali. Teadlane pakkus, et nüüd tipivad tuhanded inimesed internetti otsingusõnad „lame maa“ ja saavad uskumatu hulga lugemist selle kohta, et maa on lame.
Samasuguseid lameda maa teooriaga ja isegi palju põnevamate teooriatega inimesi on meil ka igal ajastul ja iga külapoe juures olnud, aga nad pole suutnud oma kommentaare viia meedia kaudu tuhandete inimesteni, rääkimata miljonitest.
Just sel nädalal puhkes isamaaliitlase Marko Mihkelsoni ja reformierakondlaste vahel sotsiaalmeedias lausa online-sõnasõda. Taavi Rõivas heitis Marko Mihkelsonile ette riigikogu majandus- ja rahanduskomisjoni plaani sõita Venemaale. Mihkelson süüdistas vastu, et Reformierakond flirdib Yana Toomiga.
Edaspidi sekkusid teised reformierakondlased ja lendasid väljendid nagu peretülis („Kremli kellad kõlavad ja teie seda ei näe"; "Marko, lõpeta valetamine“; "Positsioon ei anna kombeid“; „Uskumatu, et sa sellist juttu ajad“; „Nii jaburaks ei maksa siiski minna“).
Võib vägagi mõista inimesi, kes ohkavad, et nõukogude ajal oli ikka kord majas. Oli küll, mingit möla ei lubatud. Kommentaar ilmus alles siis, kui sellel oli tsensori pitsat peal. Kahjuks ei teinud tsensuuri luba seda kommentaari kuidagi tõesemaks. Samas jälle hoidis tsensuur ära näiteks lameda maa teooriate leviku.
Tulles tagasi füüsik Derek Mulleri juurde, siis ta ütles seal loos veel, et internet loodi ju selleks, et inimesed saaks targemaks.
Belõi tegi õigesti, et ütles need ajaloolised sõnad, mitte ei hakanud selgitama, mida ta tahab ära teha, sest see oleks olnud palju koomilisem, kui ei tea, mida öelda, ega oska ka keelt, et midagi öelda.
Kommentaarid