Tänavuaastane teatrikuu on olnud väga kuri ja pööranud selgelt publiku poole oma nutva maski. 8. märtsil lahkus Kalju Komissarov, 21. märtsil Tõnu Mikiver ja päev hiljem Lembit Ulfsak. Kõik suured näitlejad, kõik 40-ndatel sündinud poisid, kes vanuse mõttes võinuks veel paljugi korda saata. Aga elul olid omad plaanid.
Ei lubanud Komissarovil, kes oli Viljandi Ugalaga nii tihedalt kokku kasvanud, isegi teatrimaja taasavamist vaadata. Kaks nädalat jäi puudu. Ei mäletagi sellist musta teatrikuud kui äsja saabunud kevadel. Rahvas teab rääkida, et just pööripäevade paiku pidi vikatimees olema eriti käbe. On see legend või on siin sees ka tõetera, ei tea.
Teatripäeval jagatakse tuledesäras Ugalas teatriauhindu. Ja peetakse pidu. Võib-olla veidi hillitsetumalt. Küllap mõeldakse ka nende peale, vähemalt sisimas, kelle äraminek veel nii värske ja seetõttu eriti valus. Kindlasti pole see pidu katku ajal, lihtsalt naerev ja nuttev teatrimask on koos. Nagu läbi aegade olnud.
Kommentaarid