Juhtkiri
24. märts 2017, 17:30

Juhtkiri | Arve kiirabilt? (18)

Kui kiirabi koormavad väljakutsed, mis pole seotud vältimatu abi osutamisega, siis on tegu probleemiga. Praegusel kujul on kiirabi muutunud tihtilugu mugavusteenuseks, mille abil loodetakse pääseda kiirelt eriarsti juurde ilma EMO järjekorras ootamata, kutsuda sõrmele plaastrit panema või lasta täiskuu ajal igaks juhuks vererõhku mõõta. Tervishoiukorraldusega mitte eriti kursis olev inimene saab aru, et selline töökorraldus on ebamõistlik ja mitme spetsialistiga kiirabibrigaadi kohalesõit on paljudel juhtudel niigi napi ressursi raiskamine.

Kuidas aga korraldada asjad nii, et kiirabil tühisõite poleks, samas aga ei jääks ükski tegelik hädaline tarviliku abita? Võib aru saada häirekeskusest, kes saadab kiirabi välja iga väljekutse peale, et mitte saada hiljem süüdistust kellegi abita jätmises. EMO-d nurisevad, et peavad tegema perearstide tööd. Sama käib ka kiirabi kohta, kuid siin on probleem veelgi tõsisem – ajal, mil brigaadid on tühiväljakutsete peale mugavusteenust osutamas, võib abi tõelise abivajajani jõudmisel viibida.

Kui kiirabisse helistajad ei suuda ise kriitiliselt hinnata, kas nende probleem ikka tõesti vajab kiirabibrigaadi kohalesõitu, siis on võimalik kehtestada omavastutus – kes vähetähtsa asja pärast kiirabi välja kutsub, maksab selle kas osaliselt või täielikult ise kinni. Sel oleks kindlasti distsiplineeriv mõju.

Kuid seda sammu ei saa astuda, kui me ei taga mujal arstiabi paremat kättesaadavust: et perearstile pääseks ka õhtul ja nädalavahetustel; et eriarstide saamist ei peaks pool aastat ootama; et haigete transport oleks korraldatud. Ehk  vähenevad siis ka väheolulised väljakutsed, eriti kui teha ka vastavat selgitustööd.