Sel aastal möödub märtsiküüditamisest 68 aastat. Kell 17 alanud mälestustseremoonial esinesid sõnavõttudega justiitsminister Urmas Reinsalu ja Eesti Memento Liidu juhatuse liige Peep Varju ning mälestuspalvuse pidas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku praost Jaan Tammsalu.
Vabadussõja võidusamba jalamile asetas pärja Eesti rahva nimel justiitsminister Urmas Reinsalu. Lisaks asetasid pärjad Kaitseliidu ja Kaitseväe nimel Kaitseväe juhataja asetäitja brigaadikindralIndrek Sirel ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili, Tallinna linna nimel Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart, diplomaatilise korpuse nimel Rootsi suursaadik Anders Ljunggren ja Eesti Memento Liidu nimel Leo Õispuu.
Reinsalu ütles oma sõnavõtus, et märtsiküüditamine oli genotsiidikuritegu meie rahva vastu. "Me ei unusta kunagi ohvreid ja peame meeles ka inimsusvastased kurjategijad. Järgmisel aastal avame Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali, kus on kirjas kõigi hukkunud ohvrite nimed,“ lisas justiitsminister.
Ka Eesti Memento Liidu juhatuse liige Peep Varju ütles oma kõnes, et 1949. aasta märtsiküüditamine oli Eesti ajaloo suurim genotsiidi- ja sõjakuritegu, mis pandi toime salastatud sõjalise operatsioonina. "Nõukogude okupatsioonivõimu eesmärk oli hävitada Eesti rahva võimekam osa ja likvideerida traditsiooniline Eesti küla elulaad," lisas Varju.
Vahetult pärast mälestustseremooniat toimus traditsiooniline küünalde süütamine Tallinnas Vabaduse platsil. Sellel aastal süüdati küünlad järgides väljakule märgitud Eesti kontuuri.
Küünlad süüdati ka Tartus, Pärnus ja mujal Eestis. Vabaduse väljakul kuvatakse ka rohkem kui 32 000 represseeritu nimed, kes 1949. aastal Eestist küüditamisele määrati. Nende hulgas ka need, kes vangistati, olid sunnitud põgenema või end varjama.
Märtsiküüditamine jättis Eesti rahva mällu kustumatu ja sügava jälje, lõhkudes peresid ja hävitades inimelusid. Selle käigus viidi Siberisse üle 22 000 süütu inimese.
Mälestusüritust korraldasid Tulipisar, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Memento Liit, Inimõiguste Instituut ja Eesti Mälu Instituut koostöös justiitsministeeriumiga.
Kommunistide kuritegudest.
seda - putini poolt ümberkirjutatud ajaloolist "tõde" levitavad kremli trollid.
..
Küüditamisi Eestis korraldasid vene okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad ja vene sõdurid, koos kohalike Täitevkomitee töötajatega, kes OLID KOHUSTATUD eelnevalt koostama ja esitama kohalike valdade rikaste talupoegade nn kulakute ja teisitimõtlejate ehk „rahvavaenlaste“ nimekirjad.
Kui mõni täitevkomitee töötaja sellistest nimekirjade koostamisest oleks keeldunud, siis oleks tal oodata olnud kas seina äärde panek või vanglasse minek…või Siberisse sõit.
Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu. Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kollaborantidest kommunistide, komnoorte ja teiste nõikogude võimu pooldajate kaebused.
Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis kohalikest eestlastest kollaborantide "troika" (kolmik), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre
On veel teada, et Stalinil oli kavas küüditada kogu eesti rahvas.
Nagu hiljem leitud materjalidest selgub, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele kogu eesti rahva. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori Stalini surm 1953. aastal päästis eesti rahva sellest hävingust. Kuid ikkagi hukkus järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel 274.260 eestimaalast, seega umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast.
Küüditamine on inimsusvastane kuritegu.