Vambola Paavo | Koolid valmistuvad kasvatama lillekeste põlvkonda (63)

Kaob pingutamisharjumus

Muudatused õppeprotsessis on küll vajalikud, ent neid ei tohi teha kiirustades. Kitsa kildkonna mõte ei pruugi sobida enamikule koolidele ja õpetajatelegi ei pruugi uus kord meelt mööda olla. Suurim mure uuendusliku süsteemi juures on lõhe tekitamine õpetajate seas. Mida peavad koolis tundma muusika-, tööõpetuse-, kunsti- või kehalise kasvatuse õpetajad, kui nende aine tunnistatakse teise- või kolmandajärguliseks? Teadmised polegi olulised ega hinded vajalikud? Kõikidel lastel pole viisipidamist, kõigist ei saa lauljaid. Ometi on muusikatundides ka muusikaajalugu, tehakse selgeks ooper ja sümfoonia, räägitakse maailmakuulsatest heliloojatest. Neidki teadmisi on vaja.

Kas järgmine samm on, et loovainete andjatele pole vaja maksta sellist palka kui matemaatika-, ajaloo- või emakeeleõpetajatele? Ehk ühel päeval koondame nad üldse. See tekitab kollektiivis hõõrdumisi ja viha. Pinged õpetajate endi seas elatakse kahjuks välja laste peal.

Meie põlvkond ja hilisemad kooliskäijad olid harjunud pingutama. Praegu tahetakse õppurid kõigest halvast ja traumeerivast eemale hoida – õppeprotsess peab olema loominguline ja mänguline. Senine süsteem tunnistatakse aga valeks. Pedagoog ei tohi karistada, halvasti öelda ega koduseid ülesandeid anda. Kõike tuleb teha nagu Ameerikas või Rootsis. Eestiski peab hinnete asemel maalima päikeseid ja liblikaid, sest see olevat motiveeriv ja mujal tehakse nii. Kuid mida näitab veerandi või perioodi hindena naerev või nuttev päike, rääkimata liblikatest ja linnukestest? Ja milline firmajuht tahab tulevikus tööle võtta liblikate ja päikestega hinnatuid noori, kellel puuduvad nii teadmised kui ka oskused?

Kool õpetagu elama

Elu pärast kooli on aga midagi muud: elumere lainetele võib järgneda suur pettumine. Kool ei valmista ette iseseisvaks eluks ega seal toimetulekuks, rääkimata praktiliste oskuste andmisest. Õnnelikud on need vanemad, kelle lastel on põhikool ja gümnaasium seljataga, nemad selliseid jaburusi taluma ei pea. Küll mõjutavad tänased otsused nende laste tulevasi lapsi. Nii saamegi kahekümne aastat pärast teki sees hoitud ja katseklaasis sirgunute põlvkonna, kelle elulised oskused on nullilähedased. Ja nemad hakkavad meie kõigi elu edasi viima!

Kool andku eluks vajalikud oskused. Iga põhikooli lõpetav neiu peaks oskama muna praadida ja kergemat sorti toitu valmistada, teha pluusile nööpaugu, heegeldada ja õmmelda. Seda õpetatakse tööõpetuse ja kodunduse tundides. Kahjuks on mõnelegi noorele naisele munapraadimine väljakutse, rääkimata kudumisest või õmblemisest. Noormeeski peaks oskama endale süüa valmistada. Kruvikeeraja käes hoidmine ja naela löömine peaks neile olema elementaarsed oskused. Kas neid hakkab tulevikus õpetama emakeeleõpetaja?

Burgeripõlvkond on ülekaaluline, pole suuteline kehalise kasvatuse tundides jooksma isegi sadat meetrit, rääkimata krossist. Kuid ühel päeval peavad mehepojad sõjaväkke minema. Osa kutsealuseid ei suuda kätekõverdusi ega muid harjutusi teha. Jaoülemad parandavad kooli praaki, ehkki see pole nende ülesanne. Tervise poolest nõrk põlvkond hakkab koormama ka meditsiinisüsteemi. Juba praegune koolikord ei soosi kehalise kasvatuse õpetajate ja treenerite arvates spordi tegemist ja saavutusi. Kui ei sunni ega ütle halvasti, siis ei tulegi midagi. Kehalise kasvatuse ja tööõpetuse õpetajaid on juba täna puudu. Miks peaks noor mees minema pärast kõrgkooli lõpetamist õpetajaks, kui talle makstakse näguripalka ja töötulemusi ei väärtustata?