Vastukaja | Puuetega inimestele mõeldud teenused muutuvad kättesaadavamaks

Kõigepealt tuleb eristada töövõime (varem töövõimetuse) hindamist ja puude raskusastme määramist, mida hinnatakse erinevalt ning mis on üksteisest sõltumatud. Inimesel, kel on hinnatud töövõimetus või osaline/puuduv töövõime, ei pruugi olla puuet ja vastupidi.  Varem kasutati töövõimetuse hindamiseks protsente nullist sajani. Uue süsteemi järgi saab töövõime olla kas täielik, osaline või puuduv. Puudeastmeid oli ja on ka praegu kolm: keskmine, raske ja sügav puue. Inimene, kellele oli määratud töövõimetuse protsent, sai töövõimetuspensioni. Kellele oli aga määratud puude raskusaste, sai ja saab ka edaspidi puudetoetust.

Uue töövõime hindamise süsteemi tulemus ei ole seotud varasema töövõimetuse protsendiga. Ei ole olemas reeglit, mille järgi on teatud töövõimetuse protsendiga inimese töövõime automaatselt näiteks osaline. Töövõime hindamise käigus analüüsitakse, mil määral on inimese tegevused erinevates valdkondades piiratud. Aluseks võetakse inimese enda või tema eestkostja täidetud töövõime hindamise taotlust ja arstide sissekandeid tervise infosüsteemi. Hindamisega tegeleb selleks erikoolituse saanud ekspertarst.

Vajadusel saab inimene esitada taotluse ka puude raskusastme määramiseks. Töövõime hindamist korraldab töötukassa, puude raskusastme määramist sotsiaalkindlustusamet. 

Kogukonnas elamise puhul on autor ilmselt viidanud erihoolekande arengukavale, mille üks eesmärk on muuta psüühikahäirega klientide elukorraldus tavakeskkonnale sarnasemaks. Praeguseks realiseerunud või veel töös olevaid plaane on peetud juba üle kümne aasta ning tegevustesse on kaasatud ka puuetega inimeste esindajad. Oleme nõus, et ööpäevaringsed teenused peavad olema kättesaadavad. 

Selleks, et hinnata, kas süsteemi on tarvis lisavahendeid uute kohtade loomiseks, on sotsiaalkindlustusamet lubanud üle kontrollida, kes praegu ööpäevaringset teenust saavad. On põhjust arvata, et toetavate teenuste vähesuse tõttu on varem sinna suunatud ka need inimesed, kes saaksid tegelikult hakkama ka kergematel teenustel. Sotsiaalkindlustusamet vaatab otsuste tegemisel inimeste vajadusi, tegutsedes seejuures arusaadavalt olemasolevate vahendite piires. Erihoolekandeteenusele on aasta-aastalt riigieelarvest raha juurde antud: kui 2013. aastal oli eelarve peaaegu 18 miljonit eurot, siis 2017. aastal on see ligi 25 miljonit eurot. Paraku ei ole kõik vajadused sellegipoolest kaetud.

Nii kogukonnas elamise kui ka ööpäevaringse hoolduse õigus on kõigil täisealistel inimestel, kes seda vajavad. Vanaduspensioni ikka jõudnud inimesed ei pea teenuselt vanuse tõttu lahkuma: ööpäevaringselt erihooldusteenuselt peavad vanaduspensionärid lahkuma vaid siis, kui neil ei tuvastata muud psüühikahäiret peale dementsuse. Kui vanaduspensioni ikka jõudnud inimene peab ööpäevaringselt erihooldusteenuselt lahkuma, tuleb pöörduda rahvastikuregistrijärgse elukoha kohalikku omavalitsusse. Vajadusel korraldab kohalik omavalitsus inimesele väljaspool kodu osutatavat üldhooldust.