Muidu polnud elul mandri läänerannikul viga. Meie mõistes suvi algas juba märtsis, hea veinipudeli sai kätte paari euro eest, puuviljad maitsesid nagu päris ja seltskond oli mõnus. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma aga kodumaast unistama.
Täpsemalt ühest lihtsast asjast – et saaks vaid rahus poest emakeeles lati vorsti ja liitri piima osta. See oli esimene kord, kui ma mõistsin, et eesti keeles kõnelemine on luksus. Privileeg, mida tuleb hinnata.
Hiljuti käisin Poolas. Kohalikku keelt ma ei mõista, sest pole seda õppinud. Neile oli aga inglise keel raske, eesti omast rääkimata. Seega, ega me suurt poemüüjate või rongijaama piletitädidega teineteist mõistnud. Kogesin taas, et päris väsitav on niiviisi asju ajada.
Eelmise nädala tööreis Küprosele oli lihtsam, sest saarerahvas kõneles valdavalt inglise keelt. Ometi on mu hinges kodumaale naastes siiras rõõm: mitte miski ei lähe tõlkes kaduma. Elagu eesti keel!
Kommentaarid