Kommentaar
27. märts 2017, 17:35

Jaak Valge | Otsedemokraatia haubitsaga tulistamise asemel (11)

Ühendatud maailmas pole siseriiklike ja välismaiste sündmuste eraldamine võimalik. Hollandi valimistulemused kinnitavad taas, et läänemaade poliitiline tähtede seis on mitte ainult muutunud, vaid ka kinnistunud.

Valimistulemusi võib nii Hollandi kui ka iga teise Euroopa ühiskonna seisukohast hinnata heaks. Esiteks, nagu valimiskampaania näitas, on ka nn peavooluerakonnad teadvustamas seda, millised küsimused rahvast tegelikult erutavad ja muretsema panevad.

Džinni ei suru enam pudelisse

Nii on näiteks probleemiks immigratsioon ja Euroopa Liidu järk-järguline muutumine, laiemas plaanis aga õhtumaiste ühiskondade kestmine ja areng.

Teiseks, poliitilised jõud – Hollandis Tööpartei ehk sotsiaaldemokraadid –, kes ei näinud neid probleeme ette, said rängalt lüüa.

Ning kolmandaks, poliitiline jõud – Hollandi Vabaduspartei –, kes tõstatas sõlmküsimused, on saavutanud mõõdukat edu. Samuti demonstreerib Hollandi roheliste muljetavaldavalt edukas valimistulemus strateegiliste küsimuste esiletõusu.

Rahvad on ärganud ja džinni või vahuveini ei saa enam Eestiski pudelisse tagasi suruda. Usk, et uute poliitiliste jõudude allasurumine tähendab Euroopa stabiilsuse säilitamist, on pealegi üsna koomiline: sarnaselt varasemate ajaloojuhtumitega tingib uue poliitika senise ummikussejooks, mis põhjustaks hoopis suurema poliitilise maavärina.

Uute jõudude ja jõuvahekordade esilekerkimisel on aga väga tähtis just mõõdukus, nagu nüüd Hollandis: kui demokraatlik mehhanism ja poliitilised erakonnad on paindlikud, siis ei kumuleeru ühiskonna rahulolematus endise poliitikaga ja poliitiline eliit reageerib ühiskonna hoiaku muutustele vapustusteta.

Selle taustal on valitsuskoalitsiooni plaan rahvaalgatus taastada Eestis teretulnud. Selle esilekerkimine on loogiline, sest küsitlused näitavad, et üle 80% Eesti kodanikest soovib põhiseaduse muutmist nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletust. Sellega tegelemine peaks olema iga poliitiku unelm. Langeva reitinguga erakonnale võib see pakkuda mitte ainult õlekõrt, vaid tõsist tuge.

Meenutagem, et üks perepoliitika meetmetest osteti Eesti peavooluerakondade käest 800 000 euro eest. Kui eeldada, et see kulutati erakondade propagandale valijate seas, oleks rahvaalgatuse kehtestamine peavooluerakondade populaarsuse tasuta tõstmine, mis ei vaja propagandat. Kui see jäetakse kasutamata, oleks see järjekordne kingitus EKREle.

Märkigem siinkohal, et samavõrd kui seaduste müümine erakondade poolt on võõrastav, on Eesti ärimeeste pühendumus meie strateegilistele huvidele ülimalt kiiduväärt, demonstreerides nende vastutustunnet ühiskonna ees.  

Rahvaalgatus õiguslikult siduvate referendumite korraldamiseks nõuab ühiskonnalt ühise identiteedi, arukuse ja vastutuse taset ja ühtlasi loob neid väärtusi. Kümnes Euroopa riigis, kaasa arvatud Lätis ja Leedus, on selline võimalus olemas ja need maad on eranditult kõrge demokraatia kvaliteediga. Mitmes Euroopa riigis kavandatakse muudatusi, et laiendada otsedemokraatia võimalusi.

Pöördumised kalevi alla

Ent need Eesti konstitutsiooni muudatusplaanid, mis käidi loodetavasti siiski vaid mõtteharjutusena välja – 10 000 kodaniku õigus koostada pöördumine riigikogule, - ei tekita optimismi. Kujutagem ette, mida see kaasa toob. Kodanikud koguvad allkirjad - tegelikult on võimalik koguda 10 000 allkirja ka kahele vastandlikule ettepanekule –, see või need ettepanekud tulevad riigikogu päevakorda ning viimane otsustab, mida edasi teeb, kas menetleb neid või saadab kohe prügikasti. Igatahes pole kodanikel enam mingit võimalust oma ettepaneku saatust mõjutada.

Pealegi on analoogne võimalus juba olemas: 1000 kodanikku võivad esitada palvekirja riigikogule, millega siis vastavas komisjonis tegeldakse. Tõsi, nüüdse plaani järgi jõuab 10 000 kodaniku allkirjaga ettepanek otse riigikogu täiskogusse, ent selle nimel pole küll mõtet konstitutsioonimuudatust ette võtta.

See on justkui haubitsast sääskede tulistamine. Pauk on kõva ja kui pimedas lasta ja kõigist kanalitest ettevõtmist kiita, siis on tulejuttki efektne, ent tulemus võib olla peavooluerakondade soovile vastupidine – kui püssirohusuits hajub, on pinisevad sääsed või mõne poliitiku arvates tüütult suuremat kaasarääkimisõigust nõudvad kodanikud taas tagasi. Ning igatahes nõudlikuna kui varem.

Hoopis teist lähenemist kannab aga otsedemokraatia sihtasutuse Terve Rahvas koostatud eelnõu. Selle järgi saavad 25 000 kodanikku esitada seaduste ja 40 000 põhiseaduse muudatuse ettepaneku, mis peab tulema riigikogu päevakorda ja tagasilükkamise puhul rahvahääletusele.

Kui riigikogu tagasi lükatud ettepanek kiidetakse referendumil heaks, läheb see käiku, ent ühiskonna ootustele mitte vastanud parlamendi koosseis peab laiali minema. Niimoodi välistatakse poliitilise eliidi võõrandumine ühiskonnast ja tagatakse poliitilise protsessi demokraatlik järjepidevus. Just see, mida meil on muudatuste ajal väga on.