Ivo Rull | Ministri kandideerimine volikokku on rahvale näkku valetamine (19)

Aga sellega võimuerakonnad ei piirdu. Juba on Keskerakond teatanud, et neli nende ministrit (peaminister õnneks siiski mitte) kandideerivad sügisel kohalikel valimistel. Sama on kinnitanud sotsist siseminister Andres Anvelt. Kaitseminister Margus Tsahkna kaalub kandideerimist IRLi nimekirja esinumbrina Tartu volikokku. Tegemist on puhtakujuliste peibutuspartidega. Nimelt ei tohi vabariigi valitsuse seaduse kohaselt valitsuse liige olla väljaspool ametikohustusi ühelgi muul valitaval või nimetataval ametikohal.

Ministeeriumist volikokku

Kui ministrid ikkagi kandideerivad kohalikesse volikogudesse, siis mida sellest arvata? Hüpoteetiline võimalus, et nad lahkuvad ministriametist asumaks tööle volikogus, ajab ilmselt neid endidki köhima. Pärast valimisi, kui ministril peaks minema hästi, ta lihtsalt loobub oma kohast volikogus mõne parteikaaslase kasuks. Seega on ministri nimi hääletussedelil teadlik petukaup ning tipptasemel poliitiline künism.

Eestis on valijad volikokku pürgivale ministrile n-ö koha käte näidanud vaid väljaspool pealinna. Kultuuriminister Rein Lang (Reformierakond) sai 2013. aastal Pärnu volikogu valimistel 29 häält. Suhteliselt marginaalsed 151 häält kogus Viljandi linnavolikokku kandideerinud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (IRL). Tema toonane parteikaaslane, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo sai Tartus 199 häält.

Tallinnas oli aga pilt teistsugune. 2013. aastal kandideeris seal üheksa ministrit, kes said hääli vahemikus 615 (Siim-Valmar Kiisler) kuni 2632 (Urmas Paet). Ükski neist ei asunud Tallinna volikogus tööle pärast valituks osutumist ega pole teinud seda ka pärast ministriametist lahkumist.

2013. aastal soosis poliitiline foon ministrite kandideerimist pealinna volikokku. Toona läksid nad võitlusse n-ö püha ürituse ehk Tallinna vabastamise eest Edgar Savisaarest. Nüüd sellist ajendit enam pole ning ministrid peaksid keskenduma oma tööle valitsuses, kus segadusi ja probleeme on juba niigi küllaga. Lisaks tuleks neil tänavu teisel poolaastal tublisti panustada Eesti Euroopa Liidu eesistumise perioodi õnnestumiseks.

Eelseisvatel volikogu valimistel saab ministrite häältesaagist kohapealse rumaluse mõõdik. Niipalju kui minister volikogu valimistel hääli saab, elab selles linnas või vallas lihtsameelseid. Anda volikogu valimistel oma üks ja ainuke hääl peibutuspardina kandideerivale ministrile, on sama hea kui seista linnaplatsil kaelas plakat „Andke andeks, olen loll“.          

President hoiatas partide eest

Tänavusel vabariigi aastapäeval kõneles president Kersti Kaljulaid võimulolijatest, kes hoiavad kinni aegunud juhtimismudelist. „ /---/ kord valitud, otsustavad ise, mis on nende rahvale hea ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel,“ kirjeldas president nende käitumisjoont.

Täpselt nii see praegu võimuerakondades toimubki. Igal ministril on mõni poliitiline nõunik (poliitilises žargoonis „juhe“) kelle peamine töö on hoida ühendust ministri kabineti ja erakonna valimisstaabi vahel. Kohalikel valimistel kandideerivate ministrite töökava koostatakse nõnda, et selles oleks võimalikult palju meedia huviorbiiti sattuda võivaid käike ja tegevusi just ministri valimisringkonnas. Ning ministritel on ka oma igapäevaste toimetamistega suhteliselt lihtne ületada meedia uudisekünnist.

Kuna ministrid ilmselt ei reageeri peibutuspardiks olemise kriitikale, siis saavad üksnes valijad selle jama ära lõpetada. Oletame, et teie juurde astub tanklas tüüp, kes seletab, et ootamatult on tal lõppenud nii kütus kui ka raha. Kui ta pakub teile 50 euro laenamise eest tagatiseks kahtlaselt kiiskavat kuldsõrmust, kas annaksite talle soovitud summa?

Õige, aga miks siis annate oma hääle kohalikku volikokku kandideerivale ministrile?