on võimalus raha,mida Eestis ei näe unes ka ,teenida.ja just sellise lihtsa tööga-lapsehoidmine,vanurite hooldamine.ja soovitakse just eesti inimesi.järelikult eestlased on oma töökusega nime teinud. aga musti lambaid on iga rahvuse hulgas.
kus olen käinud 2 korda. Esimesel korral olin 1 kuu jõukate sugulaste juures. Selle mulje põhjal võis öelda, et oli tõesti unistuste maa. Lõbustuspargid, külaskäigud luksuslikesse kodudesse, koosviibimised restoranides. Teisel korral käisin ka sugulase juures, aga teist liini pidi. Olin kolm kuud New-York-is. Eestlastest üksikud vanainimesed tulid kuidagi ots-otsaga kokku, polnud jõukust,polnud ka nälga. Tänavatel, rongides ja metroojaamades oli väga palju kerjuseid. Pimedal ajal ei olnud tahtmist tänavatel kõndida või sõita.Sellistes paikades küll ei elaks.Ameerika on tohutute kontrastide maa.
Nojah, kui mujal maailmas käinud pole, siis tundub ikka hea olevat seal kuhu sattusid. Natukese aja pärast võib tal see arvamus muutuda kui vanemaks ja targemaks saab.
su esivanemad siis siia kolisid ? Kas mõni järjekordne pagulaspere ? Meie esivanemad teadsid täpselt , mis oli ja on ka tänapäeval toaneitsi "ülesanne".
Unistuste maa? See on ikka selline sovjetiossi unistus. Selleks,et seal maru õnnelik olla, peab Iq nagu Forest Campil olema. Räägin oma kogemusest. Pärast tiiru planeedile võin käsi piiblit öelda,et õnn on siin samas Eestis tagasi olla. naudin elu ja vabadust, mida see maa pakub.
KOMMENTAARID (25)