Foto: KALEV LILLEORG
Kommentaar
21. aprill 2017, 18:05

Katrin Pauts | Minu unistuste Eesti: käsitöövõileib, kasemahl ja kassid (14)

Igal hommikul, sama kindlalt nagu tõuseb päike, on meil siin Kalamajas jälle mõni kass kadunud, leitud või tänaval inimesele vastu tulnud, teda jälitanud või üritanud temaga vestelda. Tavaliselt ei saa inimene kassi jutust aru ning riputab kuulmise järgi tehtud kokkuvõtte Facebooki Kalamaja infogruppi lootuses, et keegi hea ingel mõistab kasside keelt.

„Aga see on ju meie kuulus Marta! Kuidas on üldse võimalik, et te Martat ära ei tundnud ja säutsute siin nagu mingi ignorant? Kass käib jalutamas, sest talle meeldib see. Pole seepärast vaja kohe muretseda ja kõiki maailma kasse päästma kukkuda!“ manitsetakse hoopis.

Kasse on Kalamajas iga elaniku kohta vähemalt neli, kõige tuntum neist on tohutu punane kõuts August, kes tähistas mõned nädalad tagasi oma sünnipäeva. Tol tähtpäeval silmas hoolitsev linnakodanik teda Rimi supermarketi juures, pani leiukuulutuse Facebooki – ja sai jälle sõimata, sest Augusti isepäist olemist häirida on Kalamajas tabu nr 1.

Kalamaja, kes veel ei tea, on idülliline renoveeritud puitmajade oaas, mis jääb Tallinna südalinnast mere poole. Siin elab kultuurilembene seltskond (sealhulgas paljud tuntud näitlejad ja kirjanikud), kes paistab olevat päris jõukas, sest raha jääb üle näiteks kasemahla jaoks. Seda kulistatakse hooajal liitrite kaupa ja kasemahlakaupmehed käivad oma saaki hoovides kirvehinnaga pakkumas.

Tõsi, mu Riias elava sõbra sõnul on Tallinnas veel arenguruumi, sest Riia nooblimates elurajoonides on kasemahl nii populaarne, et tänavaid ääristab terve lettide ja putkade rivi. Eriline hõrgutis olevat kääritatud kasemahl, mis tekitab pähe mõnusa öko-surina.

Kes hoolib kasemahlast, sellele läheb kindlasti peale kõik, mille ette on kavalpeadest kaupmehed kirjutanud „käsitöö“ – käsitööõlu, käsitööburgerid (pihv olgu soovitatavalt vegan, peedist ja karulaugust). Nutikamad peibutavad lisaväärtuse järele janunevaid heaolu-ostlejaid käsitöövõileibadega. Hiljuti kleepis üks supermarketikett kõik Kalamaja laternapostid täis kuulutusi, et müügile on jõudnud Soome käsitööjalgrattad.

 

Hipsterid on uue aja kadakasaksad?

Peale kasside elab Kalamajas ka seltskond, keda kutsutakse hipsteriteks ehk kõik need inimesed, kes kaotavad ja leiavad kasse ning tarbivad kõiki eelpool loetletud käsitöö-mis-iganes asju. Mul on Kalamajas üks sõber, kes väidab, et tal pole aimugi, kes need hipsterid on, kuigi ise vastab kõigile teadaolevatele tunnustele – elab ökosõbralikus majas, käib jala, armastab käsitööõlut, omab kodus tervet loomaaeda ja kõike Apple`i toodetut ning ostab vinüülplaate kokku.

Kui mainisin testiks sõna „karulauk“, ebales ta, et võib-olla on seda kunagi kogemata maitsnud. Asi pole selles, et mu armas sõber oleks paadunud valevorst, vaid ta kannatab hipsterifoobia all ega soovi, et teda nii nimetataks. Sest hipster on meie, tavakodanike, hulgas sõimusõna, uus kadakasakslus.

Piirkondlikud Facebooki infogrupid oleks hea tööpõld ühiskonnauurijatele. Sealt jooksevad läbi kõik trendid ja mured, mis on hetkel mingis piirkonnas esiplaanil. Kalamaja infogrupis saab hoobilt huumorihitt igast tõsimeelsest postitusest, kus mõni ülitundlik kodanik kurdab kopterimüra või postitab pildi valesti pargitud autost.

Ma isegi olen värskelt Kalamaja piirialale Karjamaale kolinud skeptikuna ilkunud lõpmatu kassiorgia ja käsitööbisnise üle. Mu ilkumises on kõva doos üleolekutunnet – mina, normaalne inimene, kes käib Hesburgeris ja ostab süüdimatult Malaisia lapsorjade vusserdatud odavat kiirmoekaupa, olen teatavasti mõistuse hääle ja eluterve mõõdukuse kehastus.

Karulauku suhtun sügava põlgusega ja olen plaaninud koguni kriminulli, kus hipsterid koolevad nagu kärbsed piibelehemürgitusse (seda olevat kerge karulauguga sassi ajada). Käsitöövõileiba teen oma köögis gluteenist kubisevast pätsist ja toiduvärviga ereroosaks võõbatud geelvorstist. Muidugi olen normaalne, miks ma siis ei ole!

Minu ilkumine õnneks Kalamaja püsielanikke ei eruta, negatiivse energia vastu aitab jooga (stuudioid on siin napilt vähem kui kasse). Kõige suuremat kurbust tekitab neile vast tõik, et Kalamaja tundub juba liiga mainstream, peaaegu nagu uus Lollidemaa, kuhu tõeliste hipsterite kõrval on hakanud imbuma mannetud järeleaimajad.

Kalamaja uusasukad on võltsid nagu Hiina dressid. Nad ei tea midagi õigest elufilosoofiast, vaid tahavad lihtsalt olla trendikad ja elada eliidi hulgas. Vana kooli hipsterid taanduvad kahtlase mainega uushipsterite ning puitehitisi üks teise järel üheülbalisteks euromajadeks renoveerivate kinnisvaraarendajate eest Koplisse.

Koplis on alles kõik see, millest Kalamaja hakkab liiga hea ninaga äriinimeste tõttu ilma jääma – seal on romantiliselt räämas ja getolik atmosfäär, töölismajade vahel hõljub jõukate inimeste vana armsa hobi marksismi hõng, ning majad ei ole veel liiga korralikuks klanitud. Koplis on rohkem ehedat, mitte hingetuks kommertsialiseeritud öko-mökot.

Miks naeruvääristada õnne?

Kui vaatasin oma uues elukohas aknast välja, jälgides paksu ja rahulolevat Kalamaja kassi lipsamas mahajäetud hoonesse, mida arendajad pole veel rüvetanud, lugesin Kalamaja grupis järjekordset kassikuulutust ja tundsin korraga häbi, et olen hipstereid ja nende kassiorgiat naeruvääristanud.

No mis sellest siis on, kui inimesi erutavad esmatarbekaupade hindade ja odavate Poola plastkingade asemel kassipulmad, kopterid ja kasemahl? Mida see näitab? Aga seda, et need inimesed on jõudnud sinna, kuhu igaüks tahab meile koolis pähe tambitud kuulsas Maslow püramiidis jõuda – nad on rahuldanud kõik oma esmavajadused ehk lapsed on toidetud, kõige uuemat mersut ja telefonimudelit nad ei vaja, sest nad on nii madalate ihade jaoks liiga kultuursed. Ja kui pole põhjust Land Cruiserit liisida, seinasuuruse teleka jaoks kiirlaenu võtta ega inkassofirmaga kakelda, tekivadki asemele uued huvitavad himud.

Keskmisele inimesele tunduvad need naeruväärseina seepärast, et enamik meist ei saa oma elu jooksul isegi unistada nii tühistest ja mõttetutest asjadest. Oleks mul Kalamaja hipsterite mured, siis sellises paksus murepilves ma tahaksingi elada, ja mõtlen seda siiralt.