Kommentaar
23. aprill 2017, 20:23

Igor Gräzin | Rail Baltic teeb meid Moskva suhtes järeleandlikumaks (51)

Neid, kes on mõttetu, koleda ja Eestit lõhkuva Rail Balticu vastu, on IRL (Tunne Kelam jt) süüdistanud Moskva-meelsuses. Väide põhineb loogikal, et kui Rail Baltic on kasulik Eestile, siis järelikult on ta samapalju kahjulik Moskvale. Arvan, et see on suurushullustuse üks avaldusi: Moskval on nii palju muid hädasid ja jamasid kaelas, et kaks paari raudlatte läbi Eesti ei kuulu kindlasti nende asjade hulka, mille üle iga päev pead murda.

Hädakisa transiidi ümber ei lõpe

Venemaale ei tee Rail Baltic midagi paremaks ega halvemaks. Venemaa sadamad on kaupa triiki täis ja kui oleks vähegi tegelikku tahtmist või enneolematu häda käes, tuleks sellest osa juba praegu läbi Eesti. Aga seda ei toimu. Venemaalt läbi Eesti veetavate kaupade maht hoopis väheneb. Isegi tavalist raudteed ei saa kaubaga täis panna, mis veel tollest suurest siis rääkida! Aga kahju Rail Baltic Moskvale kah ei tee – las ta seisab ja õgib Eesti eelarvet, kui see juba kord saab nii olema. Nende loogika on meie omale vastupidine: kui Rail Baltic on Eestile halb (ja seda ta on!), siis on ta Moskvast vaadates ju strateegiliselt hea.

Ma lihtsalt ei usu, et Rail Balticu idee on Brüsselis või Stenbockis tegutsenud Venemaa mõjuagentide töövõit. Aga heameelest muhelema paneb ta Venemaa strateegilisi juhte küll. Rail Balticu entusiastide suur loogika on, et juhul, kui meil on raudtee, mis ei jookse kokku Venemaaga, siis muutume me Venemaast sõltumatuks. Veame kas või Saharast lund või eskimote juurest liiva – peaasi, et mitte Venemaalt.  Ja raudteega sõitvad Vene tankid ei saa Muugast edasi – rööpad on kitsamad. Euroopa värk ju, teadagi.

Tasub meenutada, et Venemaa on suur meister majandust poliitikale allutama, aga vaid teatud piirini ja meie suhtes pole seda tehtud juba kolmkümmend aastat. Isegi dramaatilise vastasseisu oludes pronksiöö aegu polnud meil ühtegi tarnehäiret Venemaalt saabuva gaasiga ega pole olnud ka häireid süsteemis, mis puudutab meie elektrivõrkude sageduste stabiliseerimist Venemaa elektrijaamades.

Küll aga on Venemaa meid kõditanud väiksemates asjades: näiteks põllumajandussaaduste ekspordis või veelgi parem – transiidiäris. Kusjuures see viimane on olnud eriti häälekas ja tundlik, kui meenutada pronkssõduri äraviimisele järgnenud karmi süüdistamist meie endi transiidiärimeeste poolt – et nüüd olevat Eesti valitsuse süül nende äri hukas ja pandagu nüüd kas või pronkssõdur tagasi! Enam-vähem sellest loogikast lähtus ka IRLi idee hakata sanktsioonidest hoolimata Venemaaga majandussuhteid edendama. Küllap oli transiidiärist keegi see, kes neile selle mõtte kõrva sosistas.  Ma arvan, et see hädakisa kostis Moskvanigi välja.

Milline saab olema vastuteene?

Juhul kui Rail Baltic on asi, millele peab palju peale maksma ja kui see pealemaksmine võiks oluliselt väheneda siis, kui Venemaa hakkaks Rail Balticut kasutama, siis kas pole nii, et Eesti pingutaks selle nimel, et Vene transiidiäri siia ka tuleks? Mis tahes hinnaga! Kas ei kujune Rail Balticust üks oluline survegrupp, kes kaubaveo suurenemise nimel hakkab toetama Eestis sellist poliitikat, mis Venemaale meele järele oleks? Kas Rail Balticu ehitus pole siis meie endi pantvangiks minek ja Eesti mõjutamise masin, mille hoova me vabatahtlikult Moskvale anname? 

Seda pole öelnud Putin, vaid rehepapp Sander Kivirähki suurromaanist: „Sina sööksid kas või sitta, kui ilma rahata saaks.“ Seda asjaolu teavad nii Brüssel kui ka Moskva. Esimese transpordidirektor Henrik Hololei teadis, et fraas „kui Eesti Rail Balticut ei ehita, siis raha ei saa!“ mõjub Eestile nagu tärpentin tagumikku! Ka Moskva teab, et transiidi- ja transpordiäri on eestlastele puuslik ja ebajumal, keda tahetakse üht- või teistmoodi teenida. Suurärimeestest ei saa Tiit Vähi kunagi ütlemata jätta, et kui pronkssõdur jäetuks alles, oleks Eestil (Silmeti tehasel) kõik muinasjutuliselt hästi.

Võib-olla, et Rail Balticu skeem ei ole Eesti-vastaste salajõudude välja mõeldud ja tahtlikult sepistatud, aga ometi on nii kujunevatel asjaoludel Rail Baltic Venemaale kasulik. Ka ilma kasutamata. Mitte sellepärast, et Venemaa tahaks seda raudteed pidi midagi vedada (ja ega tal suurt polegi), aga Rail Balticu omajate usk, et Venemaa saaks nende ülalpidamiskulusid veidigi vähendada, teeb nad Venemaa suhtes järeleandlikeks.

Venemaa igati arukas strateegia on püüda igasuguste knihvidega lõhestada Euroopa Liidu ühtsust. Küll lubades erisoodustusi, küll pakkudes piirileppeid – paljuke seal puudu jäi, kui me oleksime piirileppe äärepealt äragi ratifitseerinud! Ning kui Eesti ise endale ühe häda Rail Balticu näol kaela tõmbab ja usub, et Venemaa võiks aidata tal seda koormat kanda, siis on kindlasti ka neid poliitilisi jõude ja erakondi, kes saavad sellest tiivustust, et hakata Eesti praegust poliitilist kurssi Venemaa suhtes kui mitte muutma, siis pehmendama ikka. Majandusasjaolude survel, mille me ise selle projektiga oleme halvemaks teinud. Sulev Loo, ametist lahkuv raudteejuht ütles lause, mis on puhas kuld: „Venemaa ootab transiidi eest vastuteenet.“