Ent valitsusjuhi jutt ei peaks alatasa sihitult veerema, kui valitsus suudaks avalikult väljakäidud otsustele kindlaks jääda. Paraku on see pigem erand, nagu oleme näinud alates sisekaitseakadeemia Narva viimisest kuni limonaadimaksu määrade paikaloksutamiseni välja. Automaksu kehtestamise ideed on lühikese aja jooksul maetud suisa kaks korda. Näib, et valitsuse suurimaks probleemiks pole sugugi ideede puudus, mis viis eelmise koalitsiooni hukule, vaid hirm, et nende rakendumisel keegi pahandab. Et koduerakonnas toimuva suhtes on Jüri Ratas selgete hinnangute andmisel aga veelgi kitsim, kõneleb, kui visalt kulgeb enese kehtestamine Keskerakonna juhina.
Kuid ebameeldivate otsuste edasilükkamine ei tähenda, et probleemid kuhugi kaoks, pigem ilmnevad need kuskil mujal. Nii võib rahandusminister küll muretult teatada, et ühe või teise riigieelarve katteallika kadumisest pole lugu, sest miinus kaetakse dividendidega, kuid juba praegu kostab riigiettevõtetest nurinat, et investeeringuteks (ka töötajatesse) raha ei jäägi. Tarbijale tähendab see aga kehvemat ja/või kallimat teenust. Sama lühinägelik on teistegi reservide kasutamine, kui seda ei tehta läbimõeldult.
Tuleviku arvelt elamist on tabavalt sõnastanud reformierakondlane Jürgen Ligi, öeldes, et valitsus käitub nagu mandunud aadlivõsu, kes kütab häärberit mööbli ja raamatutega. Korraks saab sooja, aga pärast on olemine veelgi kõledam. Valitsus näib lootvat, et see pärast ei saabuks enne järgmisi riigikogu valimisi.
Kommentaarid