Kihutaja seab aga ohtu lisaks enda ja kaassõitja elule ka kõrvaliste liiklejate oma. Kas n (+2) potentsiaalselt säästetud elu on olulisemad, kui kaks elu otse meie ees, on uskumatult ebamugav küsimus, ent just sellise otsustusõiguse oleme mundrikandjatele andnud. Rangluu murru, mõrade, seljapõrutuse ja rohkete sinikatega, mis juht ja kaassõitja kahe peale kokku said, piirdunud juhtumi puhul politsei võetud risk pigem õigustas end.
Kõik, kes arvavad, et politsei otsustav käitumine selles olukorras paigutab meid elama julma politseiriiki, võiksid vastata ühele küsimusele: mida oleks politsei pidanud tegema teisiti? Lööma käega ja laskma seaduserikkujal oma teed minna? Ootama, kuniks sekkub looduslik valik, riskides tõsisemate kahjustuste ja rohkemate võimalike ohvritega? Ja kas kummalgi juhul oleks päriselt põhjust rääkida politsei heast ja hoolivast kuvandist?
Aga kas vales kohas teed ületava inimese kumminuiaga läbi nüpeldamine on teie arvates õigustatud viis rikkuja korrale kutsumiseks?
Kus teie arvates jookseb see piir kus politsei kasutab tarbetut vägivalda?