Prantslased valisid presidenti, kellega nad juba ette rahul pole (8)

Kui Louis alles asutas end valima minema, olid Prantsuse ülemereterritooriumid juba hääletamise lõpetanud. Esimesena mindi valimiskastide juurde Newfoundlandi külje all St. Pierre et Migueloni saarestikus (242 ruutkilomeetrit, 6080 elanikku) laupäeva hommikul. Tunni aja pärast oli kord Guyana ja varsti ka Kanada ja Ühendriikide käes. Montrealis tuli valimisjaoskonna juures seista vähemalt kolm tundi sabas, pikaks venis järjekord ka eile Berliinis.

Prantsusmaal avati valimisjaoskonnad eile kell 8 hommikul ja suleti paarikümnes suuremas keskuses 12 tunni pärast, väiksemates kohtades tund aega varem. Seadus keelab seal igasuguste lävepakuküsitluste avaldamise enne, kui viimanegi valimisjaoskond, aga neid oli üle 65 000, oli suletud. Seetõttu peetigi valimise ülemereterritooriumitel ja kaugemates välisriikides, kus prantslasi elamas, juba laupäeval.

Välisriikides elavate prantslaste hääled olid seekord presidendivalimistel eriti olulised. Mitte ainult sellepärast, et näiteks Ühendriikides elab juba eelmiste presidendivalimistega võrreldes peaaegu kolmandiku võrra rohkem hääleõiguslikke prantslasi – 199 773. Oluline on, et neil on pisut erapooletum vaade presidendikandidaatidele. Seda silmas pidades helistas endine USA president Barack Obama juba neljapäeval Emmanuel Macronile, keda ka Euroopa Liidu ülemkiht peab endale sobivaimaks tulevaseks Prantsuse presidendiks. Obama kiirus jõudis ajalehtedesse päev varem, kui kampaania laupäevaseks vaikusepäevaks keelati. 

Kelle poolt hääletada? 

Macron oleks kõigi aegade noorim riigipea, 39aastane, mida Prantsusmaal peetakse poliitiku puhul beebivanuseks. Ühendriikide Trumpi-vastased inimesed on aga just Macroni poolt. Kuigi ka seal tuletas kehv julgeolekuolukord end meelde. Hääletuspunkt Prantsuse New Yorgi konsulaadis tuli evakueerida, kuniks selle lähedal seisnud kahtlane auto läbi otsiti. Midagi hullu ei leitud. Prantslaste endiga olid eile hommikul lood keerulisemad. "Ma ei tea siiamaani, kelle poolt olla. Võib-olla jätan sedeli tühjaks," tunnistas Rennes’is ajakirjanikele pensionär Catherine. "Ma olen loendamatu hulk kordi valimas käinud, aga vii viletsat valikut kui praegu pole veel olnud."

Le Figaro kommentaariumis toetas teda nimemärk Kupi: "11 kandidaati. Kõik nagu kaks tilka vett peale Le Peni!" Lille’is ütles sama ka 73aastane Christiane: "Mulle ei meeldi neist ükski. Täielik pettumus!"

Sotsioloog Michel Wieviorka sõnul on vana jagunemine parem- ja vasakpoolseteks Prantsusmaalgi kadunud. Kui oli ainult kaks täiesti erineva programmiga arvestatavat kandidaati, oli lihtsam valikut teha. Nüüd aga on valijad jagunenud mitte parteide järgi, vaid nagu Ameerikas, kus ollakse kas Trumpi vastu või poolt, ja Inglismaal, kus on tähtis see, kes on Brexiti poolt ja kes vastu. Wieviorka sõnul on valimistulemuste jaoks oluline ka see, kes tuleb hääletama ja kes mitte ning kui palju on neid, kes otsustavad, kelle poolt olla, alles valimiskabiinis. 

Kohe tulekul parlamendivalimised 

Mõelda tuleb ka lähitulevikule – pärast presidendivalimisi on kohe tulekul parlamendivalimised, mille esimene voor on juba 11. juunil. "Emmanuel Macronil ei ole parteid seljataga, nagu ka Jean-Luc Melenchonil ja Marine Le Peni rahvusrinne on alati parlamendis isolatsioonis olnud, kui üldse on sinna pääsenud," nendib Waviorka.

"Valitagu presidendiks kes tahes neist, valitsemine läheb väga raskeks kõigil peale Francois Filloni." Ta seljataga on tugev erakond, kuid pole kuigi kindel, et tema vabariiklastel õnnestub saada parlamendis piisavat enamust. Vastasel juhul tuleks sõlmida mingi koalitsioon, aga politoloog Nicolas Lebourg ütleb: "Koalitsioonid pole Prantsusmaal kunagi hästi töötanud, me ei oska kompromisse teha!" Analüütikud kardavad ka seda, et seekord on väga palju neid, kes ükskõik millise tulevase presidendiga rahul ei ole. See tõotab riigis enneolematut protestilainet, mille tipp peaks paljude arvates saabuma juba sel sügisel. Eelmaitsest on andnud tuhandete anarhistide marss Pariisis päev enne presidendivalimisi. Politseinikke loobiti kivide ja pudelitega ning märatsejaid õnnestus tõkestada alles Bastille’i väljakul, kui politsei võttis kasutusele pisargaasi. Valimisi toodi valvama kõik Prantsusmaa julgeolekuasutuste töötajad, tänavail olid ka raskelt relvastatud sõdurid – kokku 57 000 inimest. Üks teema, mida ajakirjandus elavalt käsitles, oli see, kas Marine Le Pen lõikab kasu tulistamisest Champs-Élysées’l ja pisut hiljem lüheldast paanikat äratanud vahejuhtumist Gare du Nord raudteejaamas, kus pussitaja püüdis rünnata politseinikke, kuid võeti kinni enne, kui ta kellelegi viga jõudis teha.

Anne Piechaud, kes varasel hommikutunnil Pariisis rongi istus, et sõita hääletama Bordeaux’sse, kus ta valijana kirjas, ütles uudisteagentuuri AFP ajakirjanikule: "Minu valikut need rünnakud ei mõjuta. Üht- või teistpidi – praegu ei või sa ju end täiesti turvaliselt tunda ükskõik millises maailmakolkas. Ka presidendikandidaadid ei puhunud oma kampaania ajal julgeolekuteemat kuigi suureks."

Lävepakuküsitluste tulemus on teada

Le Figaro ajakirjanikud nentisid, et üks peamisi väitlusteemasid oli valimisjaoskondades tekkinud järjekordades see, mis saab juhul, kui teise valimisvooru pääsevad parempoolset äärmust esindav Marine Le Pen ja vasakpoolset äärmust kaitsev Jean-Luc Melenchon. Ajalehe andmeil vaadati valimiste viimastel tundidel internetist kõige rohkem Le Peni andmeid. Kella kümneks õhtul avalikustatud lävepakuküsitlused näitasid, et teises voorus võivad jätkata võitlust Marine Le Pen ja keskteekandidaat Francois Fillon. Valimiste täpsed tulemused selguvad hiljem. 

Prantsusmaa vajab päästjat 

Kuigi riik on maailma rikkamate maade nimistu esiviisikus, ei tähenda see sugugi, et majandusasjad oleks korras. Tegelikult maadeldakse seal ikka veel 2008. aastal alguse saanud majanduskriisiga, millest mujal ollakse kas toibunud või toibumas. Töötus on väga hull noorte seas – iga neljas ei leia endale ametit. Suureks probleemiks on suurlinnade agulid, kus elavad enamasti sisserännanud inimesed ja hilispagulased, kes ei suuda sulanduda ühiskonda. Alatihti puhkevad agulites kokkupõrked, mõnda Pariisi äärelinna ei julge isegi politsei minna.

Praegu veel presidendiametis olev Francois Hollande ei suutnud ühegagi neist muredest toime tulla ja tema populaarsusprotsent oli nii madal, et ei julgenud seekordsetel valimistel kandideeridagi. Tegelikult pole kellelgi erilist usku, et riiki suudab tervendada ka ametisse astuv president. Siiski: Prantsusmaa ootab päästjat.