Foto: Jörgen Norkroos
Repliik
24. aprill 2017, 18:43

Linnar Priimägi | Teater on teatri asi (9)

Viimasel ajal on taas kiibitsejate kamp sekkunud teatri kulissidetagusesse. Kõik on targad. Kõik teavad, kuidas teatrit juhtida. Väidavad, et teater on kõikide oma ning igal kodanikul on õigus oma nina pista repertuaari kujundamise, näitlejate tööhõive ja nende loomingulise koormatuse probleemidesse. Viimati (Delfi 22.04.2017) nõudis Tarmo Jüristo lausa avalikkuse kaasosalust teatri juhtimises!

Näitleja pole mitte ainult teatris läbisõitja, näitleja on ka teatrikultuuris läbisõitja. Ta ise valis endale selle saatuse. Kõik nad on läbi sõitnud. Minge tänavale, küsige, kes oli Paul Pinna. Küsige, kes oli Liina Reiman. Mida tänavainimesed teile ütlevad? Näitlejad on kõik enesetapjad. Isegi salvestusi ei vaata enam keegi.

Aga näitleja on inimene praegu, ta on edevam kui mittenäitleja. Ta tahab parimal viisil lahendada loomingulisi ülesandeid ja nendega teatrilukku minna. Kui talle neid ülesandeid ei anta, ekspluateeritakse tema ampluaad, siis tunneb ta, et elab tühja. Minu meelest on see probleem. Teatrijuht vastutab iga näitleja nekroloogi eest.

Ja vastutab teatriloo ees. Et tuleviku Lea Tormistel oleks midagi raamatuks kirjutada. Vabandust, mida oleks meie sajandi 17 aastast kirjutada Lea Tormise kahe raamatu järjeks? Lavastusi tuleb nagu Vändrast saelaudu ─ aga kus on Suur Lavastus? Kus on Jaan Toominga "Põrgupõhja uue Vanapagana" mõõtu tulemus? Linnateatri suurim lavastaja olevat Diana Leesalu. Vabandage, kes on Diana Leesalu?

Lavastaja on huvitavalt ja targalt mõtlev inimene. Lavastaja ─ vabandan isiklikuks minnes ─ ei ole Tarmo Jüristo. Eesti teatrilugu ei vaja suuremat osa praegu esietenduvatest lavastustest. Ja neid ei ole mõtet juurde teha.

Nudi on see omavaheliste auhindadega pärjatud teatripilt. Ja nüüd ajas Kalmeti-poiss kõrva ning näpu kikki. Head teed talle minna, ta ei kaotagi kuigi paljut, aga võidab elu. Oma elu.