Tsiklimehe kinnipidamine taandub seega mitte ainult liiklusohutuse, vaid ka politsei autoriteedi küsimuseks. Arutule kihutamisele ei saa olla ühtegi õigustust nagu ka politsei peatumismärguande eiramisele. Igal juhul on põgenemise tagajärjed raskemad, olgu selleks siis seaduse alusel määratav karistus või põgenemisega kaasnev liiklusõnnetus, nagu ka sel korral juhtus, kui politseibuss sõitis kinnipidamisel mootorrattale tagant otsa. Kas tegu oli korrektse protseduuri või liigse jõukasutusega, näitab hilisem analüüs.
Tõsist analüüsi vajaks aga tõik, et mootorrattal oli kihutamise ajal lisaks juhile ka kaassõitja, kel polnud võimalust rattalt sõidu ajal maha astuda või toimuvat kuidagi mõjutada. Kui korrakaitsjate eest kihutav juht võtab kinnipidamisega kaasnevate võimalike kahjude osas vastutuse enda kanda, on politsei asi säästa maksimaalselt nii kaassõitjat kui ka teisi liiklejaid, kusjuures ideaalis üht või teist eelistamata. Mootorratta rammimisel on aga selge, et sõitjad saavad kindlasti vigastada. See on osa, mida politsei peaks detailideni lahkama ja vajab edasist arutelu. Seekord vedas nii suuremate vigastusteta pääsenud ratturitel kui ka politseil.
Küll aga peab nüüd ja edaspidi olema selge, et politseil on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus rikkumistele resoluutselt reageerida. Sellega peavad arvestama kõik liiklejad. Enda ja eelkõige kaasliiklejate ohutuse ja eludega ei tohi mängida.
Kommentaarid