Kuidas Looming vaeva ja valuga ilmuma hakkas (2)

26. aprillil 1923 kirjutas Postimees, et kevade tulek on väga jonnakas. "Õieti öelda kevadepäevaseid ilmu seni pole olnudki, üleeile alganud lume- ja lörtsisadu kestis eile. Öökülmad on kohati rukkipõlde rikkunud." 30. aprillil märkis ajaleht, et traditsioonilise akadeemilise pidupäeva, 1. mai, puhul on akadeemilised kodanikud endale eestipäraseid nimesid võtnud. Teiste seas Michelson, Friedebert – uus nimi Tuglas, kirjanik.

Nende kahe uudise vahel tuli trükikojast 27. aprillil ajakirja Looming esimene, 80leheküljeline number. 2300 eksemplari, toimetaja Tuglas. Pidi tulema 26. aprillil, aga nagu Tuglas kirjutas: "viimast poognat trykiti veel täna, on märg, määrib ja ei saa sellep. pookida."

Loomingu avas Villem Ridala luuletus "Metshaned": "Õieli kael ja punakad lestjalad takatsi sirgus, silmades punakas helk, millise loob eha kiirg, nii nemad ujuvad üleval öösise kõrguse sinas, kustuva päikese vaos, hämaras pilvises reas …".

29. aprillil kirjutas Tuglas Artur Adsonile: "Kyll pidin kõik jõu kokku võtma, et esimene nr vähegi õigel ajal välja sai. Arvan vähemalt, et meile seekord meie uvvema kirjanduse pärispattusid ette ei või heita, nimelt poliitikat, erootikat ning äärmist keeleuvvendust. Oleme syytud ja puhtad nagu äsja syndinud lapsed – nii et endalgi lääge hakkab."