Tõigast, et olukorda saanuks lahendada teisiti, annab tunnistust, et oli neid õpetajaid, kes õpilasi tualetipausile lubasid ja klassiruumide aknaid avasid – seda politsei- ja päästeameti töötajate nõusolekul. Vaevalt tähendab see, et mõnel lapsel tekiks ohtlik väärarusaam, et päris kriisiolukorras oleks see võimalik – eriti kui õpetaja selgitab, mis vahe on õppusel ja olukorral, mis pole kooli ja korrakaitsjate kontrolli all. Kuid üks negatiivset tähelepanu pälvinud õppus ei tähenda veel, et koolides tuleks nende korraldamine lõpetada. Pigem vastupidi.
Õppused ei peaks andma uut hoogu hirmudele, vaid sisendama kindlustunnet, et inimene teab, kuidas ootamatus olukorras käituda – ebaõnnestunud õppus mõjub aga hoopis laastavalt. Seega peaks meil enne õpilaste asjatut hirmutamist olema kindel veendumus, et kõikides Eesti koolides õpetavad ohutusküsimustes hästi instrueeritud õpetajad, kes ei pelga küsida abi ja nõu. Kuid peamine järeldus Kuressaare koolis toimunust võiks olla, et õppused ongi õppimiseks. Loodetavasti on meie koolid ja politsei nüüd ühe õppetunni võrra rikkamad.
Kuna aga juba meedia kommenaarides käib aktiivne sildistamine, ei saa probleemidest rääkida...
- mis võibolla ongi eesmärk....