Eesti naisliikumise vägev haare: suitsetamisvabadusest valimisõiguseni (14)

Sada aastat tagasi esines üks Eesti esimesi feministe Marie Reisik radikaalsete seisukohtadega, nõudes naistele meestega ühesuguseid õigusi.

Kui Briti naisõiguslased 1920. aastatel Tartus oma aatekaaslasi külastasid, sattusid nad Eestist vaimustusse. Mitte Toomemäe või Inglisilla pärast, vaid märksa ideelisematel põhjustel. Eesti keel, milles ei eristata sugusid, võlus naiste õiguste eest võitlejannad ära ning nood kinnitasid kui ühest suust: Eestis on naisõiguslusel ainuüksi grammatilistel põhustel väga soodne pinnas. Nii kõneleb vähemalt Tartus liikuv linnalegend.

Kuid Marie Reisik (1887–1941), Eesti seltskonnategelane, poliitik ja õpetaja, kellest sai üks siinse naisliikumise juhtfiguure, pole mingi linnalegend. Reisik, eesti naiste hulgas väga autoriteetne tegelane, oli naisliidu liider igas mõttes: tema oli see, kes kujundas suhtumisi ja hoiakuid.