GALERII JA VIDEO: Avatud kalasadamate päev Leppneemes (1)

Küllap oleks kala jagunud kõigile soovijatele, aga esimesed tulijad tegid platsi lausa ämbritega puhtaks ning ilmataat polnud seekord ka kalameeste sõber. Nii jäi traalidel öösel merele minemata, sest juba enne südaööd oli kohalikus põhjaranniku murrakus ida-pohitormiks hüütav kirdetorm mere karvaseks ajanud.

Sestap jagus ka kilu ainult lõunani ning hilisemad tulijad pidid juba leppima suurema suitsukala ja muu valmistoodanguga. See muidugi kundesid ei kurvastanud ja solidaarselt seisti kohati 25 meetrit sekundis lõõtsuvas tuules üksmeelselt pikas järjekorras ning kuivatati aeg-ajalt taevast alla kukkuvatest veetükkidest märgunud nägusid.

Nutikamad kadusid üsna varsti siiski suurde valgesse peotelki, kus võis ennast veidi turvalisemalt, kuivemalt ja soojemalt tunda. Vähemalt sinnamaani, kui torm voolu ära viis. Elektriotsingute toimumise ajaks lülitati kõlarid ümber kohaliku lõõtspillimängija peale ja pidu jätkus. Õues tormava lumetuisu taustal ning publiku soovil tuli esitusele laias valikus jõululaule ning ka merelugusid.

Rannarahva muuseumi retrobussis oli viis suurt pilti - koopiad muuseumist leitud Leppneeme kalurite fotodest. Neid võis seal uurida, jalga puhata ja omavahel juttu puhuda. Üks proua leidnud koguni 1950ndatest aastatest pärinevalt pildilt oma õe üles.

Mis tormituultesse puutub, siis kohalikud on selle tuulesuunaga harjunud ega lasknud end häirida ka sellest, et lapiti maas olid paljud liiklusmärgid ja et tuul ühel hetkel sadama kuivkäimla kummuli keeras. Kuna tegu polnud esmakordse juhtumiga, tuvastasid külamehed koos ajakirjanikuga, et seal kedagi sees pole ning jätsid kemmergu rahulikult aida seina äärde puhkama. Õnneks olid kohale toodud ka ajutised asutised, mida võis rahumeeli külastada.

Konkurentsitult kõige populaarsemad toidud olid Vladislav ja Kaarel Koržetsi kohapeal suitsu pandud silgud, aga ka Kalanduse teabekeskuse meeste mannas paneeritud ja praetud ümarmudilad. Viimased on need koledad, suure peaga hiljuti sisserännanud kalad, keda pealinna venelased isekeskis savisaarteks kutsuvad.

Kalanduse teabekeskusel õnnestus ilmselt veenda Leppneemes paljusid, et seda võõrliiki võib rahuga välja püüda, sest valge ja õrna lihaga kala on värskena pannilt nopituna üsna maitsev.

Sirje ja Georg Aher õpetasid nii suurtele kui väikestele kalade äratundmise kunsti, lasid kilu kõhtu silitada ja havi hambaid katsuda. Kalateadlalne Aleksei Turovski rääkis aga nende külmade olendite hingeelu keerdkäikudest.

Lisaks toitlustajate kiluvõileibadele ja teistele kalatoitudele ei puudunud laualt kalurikülale omane magus õlu, mida jäid pikemalt maitsma nii kohalikud kui ka kaugemalt külla sõitnud.

Kui vool tagasi tuli, näidati laval korraks ehtsat ministrit - maaeluministrit Tarmo Tamme, seejärel asusid muusikalist kalapropagandat tegema Tanel Padar ja Tomi Rahula, kelle suust kuuldi peamisel merelaule ja kalalkäigulugusid. Väikestele kalameestele jättis ehk sügavaima mulje Taneli jutustus sellest, kuidas ta lapsepõlves püütud lutsu ema rõõmuks lõhnaseebiga puhtaks pesi, misjärel seda ei kõlvanud anda enam ka kassile.