84aastane rahvaspordilegend: kui jumal annab, panen kümme aastat veel! (10)

Eilsel töörahva pühal säras Viljandis päike lagipähe ja ligemale 4000 ümber järve jooksja meeleolu oli ülev. Kolme kilomeetri järel oli see endiselt hea, kuigi silma hakkasid esimesed haavatud ja viimse piirini kurnatud. Kohe nende järel sörkis soliidse sammuga ka peagi 84aastaseks saav Benno. "Go Benno, go!" karjutakse talle ergutuseks. Vanahärra naeratab mõistvalt ja lisab kiirust. On teda ju nõnda ergutatud Soomes, Norras, Ungaris, Kreekas ja Itaalias. 

Tahtis rajale karkudega minna

Mustlas elav Benno on porisel rajal nagu tõeline staar. Niipea, kui sitke härra silmapiirile ilmub, kostub ergutajate suust vaid tema nimi. Pikemat kasvu turskem dressides mees paneb Bennost ähkides mööda ja annab talle jooksult terekäe. "Näe, nii kõvasti austatakse, et annavad rajal kätt!" on Bennole sappa võtnud ajakirjanik vaimustuses. "Ta on naabrimees," selgitab Benno. Ta uurib viisakalt, kui kaugel naabrinaine on. Selgub, et kuskil selja taga. Vahepeal on kiiret vahespurti teinud aastate poolest noorem, kuid verd tilkuva käega Enn. Kangelasjooksja tõmbab kurvis jõuliselt vasakule ja keeldub isegi pakutavast kodusest hapukurgiviilust. Temale järgneb neiu, kes väänas just jala välja, kuid ta on kindlalt otsustanud lõpuni longata. Benno hoiab kindlalt tempot ega hooli sellest, kas saab kellestki mööda või möödutakse temast. 

Esimest korda võttis legendaarne härra ümber Viljandi järve jooksust osa 1958. aastal. Ta on nõnda suur tegija, et jooksu peakorraldaja Mati Jürisson viis talle isiklikult Viljandist Mustlasse kutse kätte. Vaatamata vanusele jaksab vanahärra jooksmise ajal ajakirjanikuga juttu puhuda. Hingeldamata.

"Üks kord jäi vahele," kripeldab tal südamel, "1982. aastal jäi rajale minemata. Murdsin sel aastal jala. Tegin endale kargud, aga korraldajad ei lasknud mind rajale. Muidu oleks juba 60 täis," kahetseb ta.Pool maad selja taga, hõikavad ergutajad, et kümne aasta pärast kohtume. "No eks tuleb siis veel vastu pidada, kui jumal annab. Olen sõnapidaja mees," annab Benno välja kerge tulevikuveksli.

Eeldusi sitkel mehel muidugi on, sest ta ema elas kõrge vanuseni. Isa liinis ta nii kindel pole, sest too hukkus noorelt. Täna ütleb Benno, et ei oska sportimiseta elada. See köidab teda – mitte telekas, mobiiltelefon ja arvuti. Lauatelefon on vanahärral olemas aga kuna ta jookseb veel praegugi 10–20 kilomeetrit päevas, siis ei õnnestu teda telefoni teel naljalt tabada.

Jooksmise juurde tulek oli kas juhus või jumala sõrm. Tehnikumis õppinud ning keevitaja ja sepana tööd rabanud noor mees sattus 60 aastat tagasi ränka autoavariisse. Saatuse kiuste tekkis tal siis kabe- ja malehuvi kõrvale jooksukirg. "Sõbrad kutsusid mind 1958. aastal ümber Viljandi järve jooksule, läksin pigem nalja pärast kaasa," meenutab Benno. 

Spordikirg viis pere lahku 

Benno ütleb, et pika ea ja tugeva tervise taga on elurõõm. Ainult ühe asja pärast on ta meel nukker. "Esimest korda ei võta jooksust osa mu vana hea sõber Einart Alus. Tema jooksis ümber järve juba 1954. aastal. Lubas tänavu tulla raja kõrvale, aga ma pole teda veel näinud. Ta sai just 84, minu sünnipäev on paari nädala pärast. Meil käibki vanusearvestus juba pigem ümber järve jooksude, mitte sündimise päeva järgi," muigab ta.

Benno on võistlustel maha jooksnud 14 000 kilomeetrit, pluss igapäevased treeningud. "Mis seal salata, eks see mõjutas pereelugi. Selleks, et jooksudeks raha saada, tuli maha müüa mitte ainult auto, vaid ka garaaž. Võin öelda küll, et läksime naisega suuresti just jooksmise pärast lahku. Kes siis tahab, et mees tuleb raskelt töölt õhtul koju ja selle asemel, et teleka taga naisega vestlema hakata, läheb hoopis jooksma," ütleb ta.

Bennol oli raske töö. "Seda oli just talvel lumega hästi näha. Tol ajal ei olnud töökodades ju mingit ventilatsiooni. Astusid uksest välja ja kui nuuskasid, siis oli lumi must. Sain hiljuti teada, et mul on astma. Tõmban nüüd kaks korda päevas nüüd seda nii-öelda piipu, tänagi hommikul korra. Aga olen päris kindel, et kui ma poleks sporti teinud, siis oleks mul see haigus juba ammu küljes," arvab ta.

Paar kilomeetrit enne finišit antakse raja äärest teada, et esimene kepikõndija on jooksjatele järele jõudnud. Kepikõndijad startisid neist kümme minutit hiljem. Benno vaatab käekella ja ütleb: "Olen graafikus, jõuan ikka kahe tunni sees kohale. Kunagi ei tasu üle pingutada," annab ta nõu.Väike mõõduvõtmine käis Benno ja ajakirjanikugi vahel: vanahärra 84 aastat, ajakirjanik 84 kilo. "Kui olen kellelegi oma jooksmisega eeskujuks, siis on mul selle üle väga hea meel," ütleb Benno ja lisab sammu.