Blogid
2. mai 2017, 19:01

Selles riigis ma küll ühtegi viga teha ei tahaks (217)

Ma olen saanud täna sadu kirju, kommentaare ja kõnesid, milles inimesed mind sõimavad. Miks ma lasin mootorrattal kihutanud mehel oma eilses 'Kuuuurija' saates krokodillipisaraid valada. Miks ma olin tema poolt ja miks ma üldse teda oma saates näitasin ja reklaamisin.

 Kõigepealt tahan selgitada, et terve möödunud nädala jooksul lahkas meedia seda teemat, aga noored ise said vähestes lugudes kaasa rääkida. Meedias võtsid sõna peaminister, endine siseminister, riigikogu liikmed, poliitikud ja isegi Evelin Ilves. Üldine toon oli muidugi kõigil pehmelt öeldes hurjutav, kui mitte öelda parastav.

Igal aastal sõidab end meie teedel surnuks noori (ja mitte ainult mootorrattureid), ja minu soov oli teada saada, mis sellise noore peas toimub, kes võtab mootorratta ja sõidab hulljulgelt politsei eest ära. Selleks, et seda probleemi meie teedel vähendada, tahtsin ma vaadata, mis neid noori üldse sellisteks tegudeks ajendab. Tuli välja, et põhjused olid väga lihtsad ning need tekitasid omakorda sündmuste ahela.

Kõigepealt otsustas Andre ilma registreerimata ratta ja juhilubadeta mõtlematult sõitma minna. Nüüd tasuks meeles pidada, et Andrel esmased juhiload olid olemas ja arvestades tema trikiratturi tausta, siis olen veendunud, et ta tundis ka liikluseeskirju ja sõita oskas.

Teine põhjus oli loomulikult tütarlaps, kes ei teadnud, et ta peigmehel ei ole kehtivaid lube. Ilmselgelt noormees ei tahtnud tüdrukule seda öelda ja tüdruk usaldas poissi. Lisaks oli neil mõlemal suur tahtmine minna uut ratast proovima. Ja seda, et noorte veri vemmeldab, ei ole siiani suutnud kontrollida mitte ükski riigikord või karistus. Ilmselt juhtub seda ka tulevikus, et mõni kutt oma tüdruku pärast elusid ohtu seab. Vahet ei ole, kas autoroolis, hobuse seljas või puu otsast ladvaõunu tuues või hoopiski mõõkhambulist tiigrit taltsutades.

Andre ei käitunud õigesti, et ületas kiirust ja politsei eest põgenes. AGA kas see on normaalne, kui mees on oma tegu avalikult kahetsenud ja täna on ta olukorras, kus ta saab juba kümme päeva kirju meie kodanikelt, kes soovitavad tal endalt elu võtta, sest sellist närakat nad meie riigis näha ei taha.

See paneb mind mõtlema. Kas tõesti meie rahvas koguneb kaks päeva aastas laulukaare alla, et käest kinni hoida ja siis kohtleb rahvuskaaslast sellisel moel? Siin riigis niimoodi mõeldes ma küll ühtegi viga teha ei julgeks, sest avalik hukkamõist on nii halastamatu. Kusjuures mulle tundub, et inimesed oleksid nagu pettunud, et nad üldse ellu jäid.

Tuletan meelde, et tegu on noorte inimestega, kes peavad juhtunust õppima ja oma eluga - juhtus mis juhtus - edasi minema. Kas see, kui mina oleksin nad teleekraanil n.ö. auklikuks lasknud ja neid mõnitanud, oleks teinud selle olukorra kuidagimoodi paremaks?

Inimesed nõuavad neile täna igasuguseid karistusi. Helistatud ja ähvardatud on isegi Andre vanaisa, kellest saates juttu oli. Kas vana mees on kuidagi süüdi, et tema lapselaps sellise tükiga hakkama sai või kas ta peaks oma lapselapsest nüüd lahti ütlema? Seda, et meie sündinud või sündimata lapsed võivad samasuguse asjaga hakkama saada, selle eest ei ole kaitstud meist mitte keegi - ei mina ega teie!

Mind hämmastab selline variserlikkus, kus ligemese mõistmist justkui enam üldse ei ole.

Ma ei tea täpselt, missugused karistused oleksid olnud Andrele sellise käitumise eest Saudi-Araabias, kus valitseb šariaadi kohus. Seal lüüakse ju vargal käsi maha ja abielurikkuja loobitakse rahva poolt linnaväljakul kividega surnuks.

Aga veel rohkem kui šariaadi kohtumõistmist Eestis ma kardaksin seda, kui meil eksisteeriks nt Ameerikas tuntud vandekohus. Vandekohtus istuvad loteriiga valitud tavalised inimesed meie seast, kes mõistavad õigust. Muide, vandekohtunik on USA-s kodanikukohus. Ja kui sind selleks välja valitakse, siis ilma mõjuva põhjuseta sa sellest keelduda ei tohiks. Kui vandekohus eksisteeriks Eestis, siis antud juhul -vaadates rahva arvamust - oleks ju karistus juba ette teada. Enamus inimesi nõuaks talle ilmselt ranget vanglakaristust, miinimum kolm aastat.

Kui mind süüdistatakse selles, et ma ei mõistnud neid oma saates hukka ja ei mõnitanud neid avalikult, siis ma veelkord ütlen teile - ma üritasin neid ajakirjanikuna mõista ja saada aru, mis võimalused meie riigis on, et selliseid asju enam ei juhtuks. Aga kui nendele hukkamõistjatele jäi ikka midagi ebaselgeks, siis ma veelkord kinnitan, et ma mõistan Andre kiiruse ületamise ja politsei eest põgenemise ja elude ohtu seadmise hukka ja ma ei hakka siinkohal arvustama politsei taktikat tema kinni püüdmisel. Kuigi seda lugu uurides sain ma siiski teada mõningad, juriidikasse laskumata, huvitavad sisulisi asjaolusid.

Näiteks, et Eestis ei tehta politseiautode juhtidele koolitust mootorrataste peatamiseks rammimise näol. Teiseks - sundpeatamiseks mõeldud erivahendeid ehk siile on väga üksikutes politseiautodes. Nendes autodes, mis Andret taga ajasid, siile ei olnud.

Tõenduslikult on mõõdetud Andre kiiruseks 101km/h. Jälitavatel politseiautodel (GPS salvestab pidevalt juhtimiskeskuses politseiauto kiirust ja asukohta) on tõendatud, et politsei sõidukid sõitsid Andret taga ajades üle 160 km/h.  Aga kust tulid kõlavad pealkirjad meie ajakirjandusveergudel, et Andre sõitis 200km/h. Sellist numbrit politsei minule ei kinnitanud.

Kõik need numbrid, andmed ja lindistused, mis meediast on läbi käinud, pärinevad politsei enda käest. Kui mina hakkasin „Kuuuurija“ lugu tegema, palusin ma politseil (et olla täiesti veendunud ja teha erapooletu rekonstruktsioon saate jaoks) küsida ekspertidelt ekspertarvamusi. Palusin neil mulle anda kõikide autode pardakaamerate videolindistused ja tagaajamise hetkel toimunud kõnelused. Kahjuks neid minule politsei ei väljastanud. Samuti selgitati mulle, et pardakaamerate mikrofonid on politseil tavaliselt välja lülitatud ja tagaajava sõiduki kiirust mulle samuti tõenduslikult näidata ei soovitud. Täna on Andret sisuliselt süüdistatud mõrvakatses ja sellel asjal on suur avalik tähelepanu. Seega arvan mina, et politsei võiks siiski täpsemalt selgitada, millised kiirused oli ka tagaajamise hetkel ja miks valiti justnimelt selline taktika Andre kinnipüüdmiseks.  

Kuivõrd Eestist on saanud oma sajanda sünnipäeva eel selline hoolekandeühiskond, siis järsku koguksime maailmas tuntust veel sellise turvauuendusega nagu mootorrataste ära keelamine meie avalikel teedel riigis või vähemasti selle, et mootorratturil ei tohi olla kaasreisijat.

Tänapäeval ei kasutata mootorrattaid ju millekski muuks kui lõbusõitudeks. Võib olla Kihnu Virve kasutab motikat veel ka kui transpordivahendit, aga mingisugust avalikku huvi või vajadust sellise transpordivahendi järele ei ole.

Kui autos, milles ümbritsevad meid turvapadjad jne, ja lisaks veel suur hunnik plekki, on kohustuslik kanda turvavööd, siis võiks ju öelda, et mootorratas on selle kõrval täielik enesetapurelv või elundidoonori unistus.