Ott Kiivikas: ausalt öeldes oli kullavõimalus olemas, kuid ka pronksiga tuleb rahul olla (5)

„Kolm nädalat tagasi oli seis väga hea ja eeldasin, et teen EMiks supervormi,“ räägib 39aastane sportlane laupäeval. „Aga siis käis pauk – tekkis rätsepalihase vigastus, reis oli lilla.“

Tagasilöök pärssis mullu Euroopa meistriks kroonitud Kiivikase ettevalmistust mitmes mõttes. „Esiteks ei saanud füüsiliselt täie võimsusega harjutada, kuid trauma mõjutas ka vaimselt poolt,“ arutleb ta. „Alustasin päeva mõttega, kas homseks on seis parem ja kas võistluseks on olukord veel parem. Lugesin päevi, mis on jäänud tähtsa etteasteni. Keeruline on stressivabalt harjutada, kui näed, et asi on tegelikult jama. Kolme nädala tagune vorm õnnestus peaaegu taastada, aga sama heasse seisu ei jõudnudki.“

EMil oli Kiivikasel ühel päeval kaks võistlust, ta alustas pronksmedali võitmisega Mastersite vanuseklassis 40–44. „Reedel sain esimest korda normaalselt pingutada, varem oli jalg kogu aeg valus. Ausalt öeldes oli kullavõimalus olemas, kuid ka pronksiga tuleb rahul olla. See oli tasavägine kategooria, laval käis 18 atleeti. Mastersiga oli soojendus tehtud, alles siis tulid vastu õiged pujäänid,“ lisab ta muheledes.

Esimest korda ühendati kehakaalud -85 ja -90 kg. „Olen näinud igasuguseid satse, ent niisugust ma EMil ei mäleta,“ nendib Kiivikas. „Laval oli neli Euroopa meistrit ja sama palju medaliomanikke – nimekate meeste kokkutulek. Kui MMi pronks piirdub kuuenda kohaga, siis see peegeldab taset.“

Kiivikas oli seitsmes, viimati ei pääsenud ta EMil medalinõudlejate mängumaale 2007. aastal. „Finaali jõudmine olnuks minu seisus väga hea saavutus,“ märgib tallinlane. „Kuid jäin esimesena ukse taha. Samas pole nurisemiseks põhjust. See oli praegune maksimum. Usun, et mõnel teisel aastal võinuks niisuguse vormiga medali kätte saada.“

Võistluspäeval ei pidanud Kiivikas enam valuvaigisteid võtma. „Haige jalg väsis muidugi tavapärasest kiiremini, õhtuks olin päris kutu,“ sõnab ta. „See on meeletu pingutus. Laval oli väga palav, tekkis suur vedelikukaotus ja jalad hakkasid krampi tõmbama. Mul oli sool kaasas, teadsin, mida tuleb teha. Kui soola võtsin, muutus olukord mõne minutiga jälle normaalseks.“

Hingekosutusena mõjus Kiivikasele kohtumine noorema tütre Emiliaga, kes elab koos ukrainlannast ema Nataljaga Hispaanias. Publiku hulgas tiivustasid Eesti edukaimat kulturisti ka vanem tütar Christin-Amani ja elukaaslane Gajane. „Esimesel päeval saatsin nad Barcelonasse, ise olin lava taga abiks,“ märgib Kiivikas.

Nüüd võtab ta aja maha. „Ravin jala terveks ja alustan ettevalmistust sügiseks,“ kiikab Kiivikas MMi poole. „Kehakaalus -90 kg on jämedamad mehed vastas. Näiteks kuuendana lõpetanud rootslane võistles kolm nädalat enne EMi kehakaalus -100 kg. Ta võttis kümme kilo alla, et sisse mahtuda. Kaalumise ja võistluse vahe oli kaks päeva. Oletan, et laval käis ta 95–96kilosena. Mina olin seal kõrval 87–88. Selge, et selline vahe mängib oma rolli. Siin on mulle mõttekoht, sügiseks tuleb võistluskaalu natuke ülespoole saada.“