TAAS KOOS LAVAL: „Imestan, kuhu see aeg nii kiiresti on läinud,“ lausus Karl Madis enne laupäevast Mahavoki kontserti, millega algas bändi 35. sünnipäeva tuur. „Alles see ju oli! Kui palju on selle aja jooksul muutunud ja juhtunud, kui palju on omal ajal laevade peal tööd tehtud, kuni sinnamaani välja, et meil oli aastas 260 mängu! Tõepoolest, meil oli mai algusest detsembri lõpuni iga päev mäng.“Foto: Kalev Lilleorg
Galeriid
21. mai 2017, 09:38

GALERII KONTSERDIST | Karl Madis: „Kui Mahavokil kontsert on, siis on see väga eksklusiivne.“ (11)

„Et Mahavok väga tihedalt ei esine, pole ka mina nendega viimasel ajal väga sageli lavale astunud,“ muheleb muusik Karl Madis vastu 35 aastat tegutsenud bändi sünnipäevatuuri esimese kontserdi algust Eesti rahva muuseumis. „Kui Mahavokil kontsert on, siis on see väga eksklusiivne. Aga jah, kui Heini kutsub, siis ma tulen.“

Karl tunnistab, et oma Mahavoki-perioodi, mil bänd oli tohutult populaarne, meenutab ta kerge nostalgiaga. „Imestan, kuhu see aeg nii kiiresti on läinud,“ lausub ta, et 35 aastat tundub olevat kui üks kiirelt vilksatanud hetk. „Alles see ju oli! Karavangi saab järgmisel aastal 35 aastat vanaks! Kui palju on selle aja jooksul muutunud ja juhtunud, kui palju on omal ajal laevade peal tööd tehtud, kuni sinnamaani välja, et meil oli aastas 260 mängu! Tõepoolest, meil oli mai algusest detsembri lõpuni iga päev mäng.“

Takkajärele leiab Karl, et toonane töötempo ei olnudki väga hull. Kui miski kurnas, siis oli see magamatus, aga sellegagi tuldi toime. Lavalemineku ajaks säras kõigi muusikute silmis selge kirg, sest esinemine oli püha. „Kogu aeg olid uued kohad, uued kontserdipaigad,“ meenutab muusik toonast töötempot väikese heldimusega. „Iga kontserdipäev oli nagu pidupäev, saime jälle kokku ning koos muusikat teha!“

„Ma ei ole kunagi tundnud, et olen kõva tegija.“

Kui paluda Karl Madisel meenutada, millal ta Mahavoki aegadel end vaat et maailma valitsejana tundis, on vastuseks pisuke paus. „Ma ei ole kunagi tundnud, et olen kõva tegija,“ muigab ta. „Olen näinud kõvasid tegijaid ja kui ma nendega ennast võrdlen, siis ma vaikin. Sellist asja, et mul oleks kuulsus pähe löönud, pole mul mitte kunagi olnud. Käid korra telest läbi ja oledki tuntud – eriti veel sel ajal, kui telekanaleid oli kolm, lisaks Eesti televisioonile Leningradi televisioon ja kesktelevisioon. See, mis tollal telest tuli, oli palju suurema väärtusega, kui praegu, mil kanaleid on palju.“

Karl naerab, et toona, Mahavoki algusaegadel, oli isegi imelik, et inimesed teda tänaval ära tundsid. „Ma selleks valmis ei olnud,“ sõnab ta. „Mul oli hästi ebamugav, kui inimesed tänaval järgi vaatasid ja sosistasid. Nüüd 35 aastaga olen sellega juba natuke harjunud ja ega täna enam ei teata mind nii palju ka.“

„Bändi nimi oli eestlastele kui vabaduse hüüe.“

Mahavok oli 35 aastat tagasi areenile tulles kui särav komeet. Laule teadis publik peast. „Heini Vaikmaa helikeel oli võrreldes sel ajal väga populaarse nõukogude estraadiga, täiesti teistmoodi. See oli väga uuenduslik ning sel olid alati tolle hetke tippsaundid,“ arutleb Karl Mahavoki fenomeni üle. „Muidugi bändi nimi ka: kõik ju arvasid, et mis asi see nüüd on ja mida maha tehakse. Sõnalõpp VOK tähendas inimeste jaoks „võimul olev kord“ või „vastik okupatsiooni kord“. Inimesed hakkasid seoseid looma, bändi nimi oli eestlastele kui vabaduse hüüe: näed, kus on ära peitnud nime sisse oma sõnumi. Tegelikult see ei olnud niimoodi, nimi Mahavok koosnes meie perekonnanimede esitähtedest.“

Bändi nime pärast oli Mahavokil tegemist ka KGBga, kes uuris, mis sõnumit noored mehed levitavad. Kui vastuseks kõlas, et tegu on perenimede esitähtedest loodud kombinatsiooniga, kõlas võidukas vastus: „Ahhaa, aga Madis on eesnimi!“ Kui sai selgitatud, et Madis on solisti perekonnanimi, polnud isegi KGBl midagi teha.

„Tollal oli üks laul nii suure väärtusega, et seda kuulati mitu korda.“

Toona, kui Mahavok alustas ja tippu tõusis, oli lisaks neile orbiidil teisigi noori ja vihaseid muusikuid. „Ka Rock-Hotell ja Apelsin olid siis noored,“ mõtiskleb Karl. „Igaüks andis välja oma sõnumit, mille ridade vahele ära peitis. Mahavokil oli fosforiidiaegse sõnumiga lugu „Lootus“, mis rääkis sellest, et Eestis ei tohi kaevandada fosforiiti. Või lugu, kus kõlasid fraasid  „Kus on lõpp ja kus on algus“ – ses tekstis oli nii palju küsimusi ning sõnum oli  laulus ka sees!“

Karl esitas laupäevalgi viimatimainitud lugu, aga lubas ka juba enne kontserti, et kõlama saavad omaaegsed hitid „Tulemata jäänud“ ning „Kaugel maal“. Neid lugusid kuulasid fännid Mahavoki kõrgajal nii tihti, et plaadid kulusid ribadeks. Sellelegi, miks toonaseid laule sõna-sõnalt tänini peast teatakse, on Karlil põhjendus varnast võtta: „Infot oli vähem, praegu tuleb ühe päeva jooksul nii palju lugusid välja, et ei jõua isegi poole elu jooksul neid ära kuulata. Tollal oli üks laul nii suure väärtusega, et seda kuulati mitu korda ja siis see jäi ka meelde.“

Mahavok on tuuril veidi uuenenud koosseisus, kus bändi algusaegadest rivis olnud Heini Vaikmaale (kitarr), Kalev Aasale (klahvpillid) ja Raul Arrasele (basskitarr) ning juba mõnda

aega Mahavoki laulusolisti rolli täitnud Anet Vaikmaale on lisandunud trummar Karl-Juhan Laanesaar. Mahavoki ridades astuvad lavale ka Karl Madis ja Marten Kuningas. Laupäevane tuuri avalöök ERMis läks täissaalile.