Foto: Toomas Tatar
Juhtkiri
21. mai 2017, 18:55

Juhtkiri | Otsi lolli, kes valib ministrit (35)

Kaks on alati parem kui üks, mõtleb kohalike valimiste eel arvatavasti enamik riigikogu liikmeid, kes valimisvõitlusesse ei lähekski, kui loodetud häältesaak ei võimaldaks lisaks juba kättevõideldud toolile parlamendis hõivata koht kohalikus volikogus. Paraku ei veena riigikohtu otsus, mis peab nn kahe tooli seadust põhiseadusega kooskõlas olevaks, et huvide konflikti kaht valitavat poliitilist ametit pidades üldse ei tekiks.

Kas häältemagnetite lubamisest kohalike otsustajate sekka võidavad eelkõige erakonnad või kohalikud inimesed, näitab elu. Küll saab esimese positiivse arenguna välja tuua, et lõppemas on olukord, kus rahva tahe valib volikogudesse ühed näod, ent asendusliikmetena määratakse otsustama hoopis võõramad parteilased. Ootused kandideerivatele parlamendisaadikutele on igal juhul kõrged – poliitiline kompetents ja kõrge informeeritus on iseenesestmõistetavad; tõestada tuleb, et vähem prestiižikat ametit ei peeta vähemoluliseks – indikaatoriteks sobivad näiteks volikogu istungitel kohalkäimine ja sõnakus kohalikel teemadel. Sellest ei sõltu ainult riigikogulase tagasivalimine (kui peame neid tänavugi oma hääle vääriliseks), vaid ka see, kuidas suhtume kahe tooli seaduse otstarbekusse tulevikus.

Kuid eksivad need, kes tõdevad, et peibutuspartidest ja poliitikuile peetavast pardijahist pole mõtet enam rääkida. Kommunikatsiooniekspert Ivo Rull on Õhtulehe lugejate tähelepanu pööranud asjaolule, et ükski minister ei loobu valitsusvastutusest, et pühenduda kohalikule poliitikale – kuid valimisnimekirjade etteotsa on neid paigutatud juba mitmeid. Kultuuriministrina Rein Langi poolt korjatud vaid 29 häält pole olnud piisavalt mõjus hoiatus, selle on ära nullinud erakonna tulemust paari tuhande võrra kergitavad häältesaagid. Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand soovitab aga suhtuda skepsisega kolleegide ambitsioonidesse kohalikel valimistel. Erakonna juhi võimekuses särada riigikogulase või ministrina veel kolmandaski rollis pole põhjust kahelda aga ainult poliitilistel konkurentidel.

Valijal on ainult üks hääl – kasutagem seda targalt!