Ülirahulik merilõvi oli ju. Tal juhtus lihtsalt tööõnnetus. Umbes nagu Juhan Liivi luuletuses: “Armas sõber Pimbo-Pambo, saatsin sulle palmiviina. mõtle, mis mul toonud piina: viina tõi sull' ilus Odu – tüdrukut ei tule kodu? Kas sa viina kätte saanud?” “Saanud, joonud, armas Kambo! Ole terve – ah, vaat seda, eksitus, näe, ütlen sulle – mõtlesin, et kõik on mulle: viina mina ära jõin, tüdruku siis peale sõin. Tervitusi saadan sulle.
Harjub muidu toitu saama. Kui rohkem enam e pakuta, siis võtab ise lisa! Oh neid meie aja ohutaju kaotanud suurlinnade naiivikuid küll. Kõik on roosamanna! Loodus on siiski loodus, omade seadustega ja metsik loom on metsik loom, seega paljuski ettearvamaru.
Mina olen tublisti üle 30 aasta maal elanud. Seega tunnen loodust, loomi, reaalseid ohte ja mina metsloomadega lollimängima ei lähe. Nagu mõni illusoorses multifilmimaailmas elav linnaturakas. Mis puutub palka, siis ei maka ikka kõigis oma kolleege otsida.
Ega Eestimaa ainult Lasnamäe, pealinna ning selle lähiümbrusega ei piirdu. Kuigi mõned linnastunud dura kad kipuvad sedasi arvama. Elab ikkanii Viru kui Võrumaal, saartel ja mujalgi veel.
KOMMENTAARID (9)