Vambola Paavo | Kas politsei on aitaja või trahvija? (31)

Politsei on aga patrullimises kasutatavate Škodade ja Volkswagen Transporterite kaubikutega ajale jalgu jäänud. Nendega kiireid Kawasakisid ja Suzukisid ei püüa. Tsiklimeeste ees on jõuetu isegi üliarenenud Saksa bahnpolizei (kiirteepolitsei – toim.), ehkki sealgi on liikluse rahustamiseks loodud spetsiaalne üksus. Ometi õnnestub pooltel kihutajatest politsei käest siiski pääseda.

Politseile kopter

Indo-Hiinas on liikluses nuhtluseks mootorrattad ja rollerid. Politsei kasutab seal kihutajate püüdmiseks spetsiaalseid võrkusid ja tulemus on ülimalt efektiivne. Miks meie oleme jätnud kasutamata mujal edukalt toimivad meetodid? Ei taheta võtta Tai ja Vietnami kolleegidelt õppust.

Rahapuudusega kõike ei põhjenda. Eestis valitseb mentaliteet, et meie oleme targemad kui kogu ülejäänud maailm kokku ning teame, kuidas käituda, kodanik on aga rumal ja ärgu õpetagu. Paraku reisib tavakodanik või ajakirjanik politseinikest rohkem ja teab seega, kuidas tegutsetakse mujal.

Eesti politseil on lihtsam püüda vales kohas tänavat ületavat pensionäri ja talle trahvi teha, sest see aitab riigieelarve aukusid lappida. Partisani kombel põõsa taga kiirust mõõta on lihtsam kui ekstreemses olukorras tsiklil kihutaja peatada. Meie politsei pole võrreldav Dubai või Ühendemiraatidega, kus kihutajate püüdmiseks on ülivõimsad Maseratid ja Lamborghinid. Nende eest ei põgene!

Eestiski võiks suurematel trassidel olla patrullimiseks kopter, mis on kiiruse poolest võrreldav Kawasaki või Suzukiga. Kui selline huligaanile sappa istub, vaevalt siis õnnestub eest ära putkata. Me räägime küll kaitseväe rahastamisest, ent unustame siseturvalisuse.

Selline lennumasin aitaks keerulises olukorras mõlemat struktuuri. Jätame mõne raketikompleksi või tanketi ostmata ja panustama paarile kopterile. Inimelu pole tähtis sõjaolukorras, vaid on olulisem rahuajal.

Enamikule meist jääb arusaamatuks, kes annab Eestis alarmsõidukoolitust ja õpetab välja motopolitseid. Kas nad on ikka oma ala asjatundjad? Politseijuht kinnitab, et koolitust saadakse Soomes ja Rootsis. Aga miks mitte Saksamaal, Hispaanias või hoopis Dubais, kus kihutajate püüdmiseks on märksa suuremad kogemused? Kaamera ees oskame kõik seletada, kuidas liiklejate elu on prioriteet, ent kui palju näeme tegelikult, kuidas vilkuritega autod seavad meie kõigi elu ohtu. 

Aidata või trahvida? 

Mujal maailmas on politsei ülesanne aidata, Eestis on korrakaitse omandanud trahvipataljoni funktsiooni. Iga väiksema rikkumise eest karistatakse. Mujal mõjub suuline noomitus mõjusamini kui kviitungi väljastamine.

Hiljuti viis pikem tööreis mind Horvaatiasse, kus oli võimalik jälgida sealset liikluskultuuri ja politseitööd. Suurim erinevus on see, et kui Horvaatias ei märkagi politseid tänavail ja maanteedel, siis Eestis armastatakse end igal sammul jõuliselt näidata.

Vaid üks näide. Unustasin õhtupimedas Horvaatia kiirteel pärast järjekordse teemaksu tasumist tuled ümber lülitada ja mind peatas politsei. Tehti viisakalt selgeks, et võin pimestada vastutulijaid. Jutt käis korralikus inglise keeles. Eestis oleks kõike tõlgendatud rikkumisena ja saanuksin trahvi. Seal aga tunti huvi, kas mu autol on ikka GPS ja oskan pimedas sihtpunkti sõita. Eestis olen märganud, kuidas võetakse mõnuga rajalt maha võõra numbrimärgiga autod ja hakatakse neid peedistama.  

Samuti ei näinud ma Horvaatias ühtegi kiirusemõõtmist ega nurga taga passimist. Liiklust ei takistata, kõik tehakse selleks, et see oleks kiire ja sujuv. Kui midagi juhtub, ollakse kohal nagu maa alt. Politsei ei ole mujal püha lehm, keda ei tohi kritiseerida. Võib küll.

Meenub paarikümne aasta tagune seik Itaaliast. Meie bussijuhid sõitsid valesti. Selle asemel et valida hotellini peatee, otsustati keerata kitsale kõrvaltänavale. Halvima vältimiseks tuli sinna Itaalia naispolitseinik. Ta hakkas osavalt umbsõlme lahti harutama ning kui ummik oli likvideeritud, soovis ka mõnusat puhkust. Ei mingit trahvi. Mundrikandja tegevust oleks pidanud filmima ja hiljem Eestis õppematerjalina näitama.

Miks Tallinnas ei ole turismipolitseid, mis toimib mujal edukalt? Põhja prefektuur võiks vanalinnas patrullimiseks soetada mõne Segway ja õpetada korrakaitsjatele inglise, saksa, soome ja rootsi keelt. Politseinikud peaksid pealinnas keskmisel tasemel valdama vähemalt kolme võõrkeelt. Miks nad seda ei oska, on küsimus juba politseijuhile. Sama kehtib Tartu ja Pärnu kohta. Mundrikandjad võiksid maailmas avatud silmadega reisida ja vaadata, kuidas mujal tegutsetakse, kus trahvimine on  äärmuslik abinõu. Jõudu Eesti politseile põlvpükstest meheks sirgumisel.