Ei tahaks olla peaminister Jüri Ratase nahas, kes on juba mõnda aega nagu alasi ja haamri vahel. Kusjuures suurimaid probleeme ei põhjusta mitte jõuline opositsioon või oma positsioone tugevdada tahtvad koalitsioonikaaslased, vaid hoopis erakonnakaaslased Martin Repinski, Yana Toom, Olga Ivanova ja Oudekki Loone ning nüüd ka Mihhail Korb. Enamik neist juhtumeist taandub Keskerakonnale iseloomulikule hädale – nende poliitikud räägivad eestlastele ja venelastele erinevat juttu. Ka praegu tahtis minister Korb venelastele meeldida, kuid libastus ja astus üle punase joone. Nüüd pidi Ratas peaministri ja Keskerakonna juhina otsustama, kas vahendeid valimata häältejaht kaalub tõesti üles Eesti rahvusvahelise usaldusväärsuse küsimärgi alla sattumist. Retsept on tegelikult lihtne – Keskerakond peab lõpetama kahekeelse (ja -näolise) poliitika ajamise. Siis ei pea nad kartma, et venekeelse publiku ees lõdva suupruukimise järel tuleb hakata seletama, et rääkija mõtles tegelikult hoopis vastupidi, et siis jälle venekeelsele auditooriumile selgitada, et tõde on äkki hoopis kuskil vahepeal või midagi on tõlkes kaduma läinud. Mis täpselt on kaduma läinud, ei tea lõpuks ehk Keskerakond isegi, kuid nii ei saa riiki juhtida.
Veelgi must-valgemalt lähenedes – Ratas peab otsustama, kas ta on esmajärjekorras erakonna juht ja peaminister või üha kontrollimatuna näiva Keskerakonna lasteaiakasvataja. Riigimehena pidi Ratas Korbi välja vahetama, lasteaednikuna jätkates oleks ta ennast taandanud aga valitsuse abiratta positsiooni, kus Korbile oleks määratud mentor, kes ministri õigele teele tagasi juhtinuks või oleks otsitud mõni veel tobedam lahendus. Viimasel juhul jäänuks aga selgusetuks, kes on Eestis peaminister ja mis seisukohad sellel valitsusel lõpuks ikkagi on.
Kommentaarid