Gert Kullamäe Tartu Ülikooli mängijaid juhendamas.Foto: Martin Ahven
Korvpall
26. mai 2017, 04:00

"KEHAKULTUURI" JÄLGEDES: Kullamäe analüüsib põhjalikult Tartu Ülikooli mängijaid! (1)

Aastakümneid tagasi ilmus Eestis ajakiri "Kehakultuur", kus NSV Liidu meistrisarjades mänginud võistkondade treenerid võtsid pärast hooaja lõppu hoolealuste tegemised üksipulgi lahti. Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna peatreeneri kohalt lahkunud Gert Kullamäe annab pallurite tegevusele samuti hinnangu ja meenutab eredamaid seiku, mis mängijatega juhtus.

Tanel Sokk

TANEL SOKK. Foto: Aldo Luud

Oleme viimastel aastatel mõelnud, et Tanel võiks olla varumängujuht, aga alati on ta tõusnud algkoosseisu. Minul pole Taneliga olnud kunagi mingisuguseid probleeme ja mul on eriti hea meel, et ta püsis tervena. Ta ise ütles ka mulle pärast hooaja lõppu, et vigastuste vältimine oli tema jaoks suur asi. Taneli väljakul olles on treeneril hoopis teine tunne, kui ta on pingil. Ta mängib alati oma taseme välja.

Gert Dorbek

Gert Dorbek (vasakul). Foto: Reigo Teervalt

Gerdil oli raske hooaeg, eriti võrreldes mullusega, kus ta oli päris hea. Ei olnud tuhinat peal. Mine võta kinni, mis selle põhjus oli. Suvel teda koondises ei olnud ja klubis läks ka raskelt. Ta kukkus talvel auku ja püüdis individuaalse tööga enesekindlust koguda. Korraks läkski paremini, aga siis kadus kindlus jälle ära. Ma arvan, et ta pole ise ka rahul. Minu joonises peab tema tüüpi mängija olema puhas skoorija ja nende minutitega peaks Gert leidma 16-17 punkti mängu kohta.

Kristen Meister

Ta on juba aastaid olnud klubis noore mängija staatuses. Vaatasin sel hooajal mitu korda, et Kristen on enesekindel ja suudab rotatsiooni pääseda, aga alati tuli mingi vigastus. Ta ravis seda kaks-kolm nädalat, vahepeal kuu ja hakkas ennast uuesti üles töötama. Siis tuli jälle mingi rumal vigastus ja ebakindlus kasvas kogu aeg. Ta oli ise õnnetu ja meie samamoodi. Meil oli hooaja alguses plaan, et Kristenist saab meile vajalik mängija. Kahju, et nii ei läinud.

Märt Rosenthal

Näeme palju mängijaid, kes teevad kõike pisut hästi. Tal on aga eriline nina visete peale ja ta ei põe absoluutselt. Tal on väljakul lausa oma ampluaa. Hooaja lõpus polnud tal kahjuks kooliga hästi. Klubis on põhimõte, et kui hinded pole korras, siis esindusmeeskonna treeningutele ei lasta. Ma arvan, et see on õige. Lõpus teda meie meeskonnas enam seetõttu sisuliselt ei olnudki. Märt läheb sügisel 12. klassi ja kui ta seob oma elu Tartuga, siis võib ta tulevikus klubi tagaliinis täitsa tegija olla.

Kerr Kriisa

Valmo Kriisa (vasakul) ja Kerr Kriisa. Foto: Reigo Teervalt

Nägin hooaja keskel, kuidas ta treeningutesse suhtus ja kui palju head energiat ta meie võistkonda tõi. Tal sai hooaja mängude limiit täis ja tegin valearvestuse, kasutades teda liiga paljudes kohtumistes. Need oleks võinud jätta hooaja lõppu. Kerr oleks saanud veerandfinaalis pusida TLÜ/Kaleviga ja miks mitte isegi poolfinaalis Raplaga. Ta oleks täitnud varumängujuhi kohta ja Mandell Thomas oleks saanud liikuda „number kahe“ peale. Teisel poolaastal oli näha, kuidas ta on tublimaks ja julgemaks saanud. Meil polnud ühtegi mängijatüüpi, keda vastasele hagijana kallale saata ja pallile survet avaldada. Kerris on see omadus olemas.

Janari Jõesaar

Janari Jõesaar (paremal). Foto: Aldo Luud

Jõssiga oli mul hooaja alguses kindel värk. Kordasin, et tule meile ja tee üks korralik hooaeg. Mängi ennast pildile! Ära tõmble, et mul on sealt ja sealt pakkumine ning ära kuula kogu aeg agente. Ütlesin Jõssile, et ta on väikese ääremängija positsioonil üksinda ja minutid on enam-vähem garanteeritud. Andsingi talle väga palju avanssi, näiteks pigistasin kaitseapsakate puhul silma kinni. Mulle tundub, et see tasus ära ja tore, et pidasin lubadusest kinni.

Olin kuulnud siit ja sealt tema töösse suhtumise kohta, aga mingis vanuses käib mängijatel kõks läbi ja mulle väga meeldis, kuidas Jõss treenis. Janar Talts võttis ta enda hoole alla, nad olid treeningutel tihti paaris. Tore, et ta jäi terveks, sest tal on jalgadega igasuguseid probleeme olnud. Loodan, et ta jõuab ka koondisesse, sest talenti on Jõssis kõvasti. Aga ta peab järgmise sammu tegemiseks teatud elemente parandama, näiteks individuaalset kaitsemängu.

Kent-Kaarel Vene

 KENT-KAAREL VENE (keskel). Foto: Alar Truu

Paneksin ta Kristen Meisteriga samasse patta. Ma ei ole Kenti suutnud aastate jooksul rotatsiooni saada. Minu jaoks on tema õige positsioon „number kolm“, aga siis peaks tal olema parem vise, tehnika ja läbiminek. „Number nelja“ jaoks jääb tema 197sentimeetrisest kasvust väheks. Küll on mul tema vastu tohutu respekt, sest ta mängis sisuliselt terve hooaja õlavigastuse kiuste. Meie füsioterapeudid ja arstid ei saanudki jälile, mis probleem see täpselt oli. Kent ei vingunud kordagi ja punnitas hambad ristis edasi. Ta teadis, et meid on vähe ja täitis treeningutel kümnenda mehe rolli väga vapralt.

Janar Soo

Ta võttis meiega ühendust ja tahtis väga tulla. Meil oli teda sellel hetkel vaja, sest ma ei mäleta, kas me saime 10 meest kokku. Teadsime, et Janari põlv on risk ja kahjuks see ei pidanudki vastu. Olen vähemalt õnnelik, et sain oma silmaga näha, kui tubli trennimees ta on. Olin tema kohta palju kiidusõnu kuulnud ja info osutus õigeks.

Ivo-Van Tamm

Sarnane juhtum Janar Sooga. Ta võttis meiega ühendust ja ütles, et tal klubi pole ja USA ülikooli minek viibib. Et tahaks kuskil treenida ja mängida. Minu teada polnud tal lepingutki. Ta oligi tubli, aga treeningul lõhkus ta rumalas olukorras põlve ristatisideme. Olen ise samast vigastusest välja tulnud ja tean, et see pole lihtne, aga õnneks on ta noorem mees.

Janar Talts

JANAR TALTS (paremal). Foto: Martin Ahven

Janaril oli vana mehe hooaeg. Mingid asjad tegi ära, aga üldmulje oli hall. Kahju hooaja lõpust, kus ta pidi katkiste sõrmedega mängima. Teipis luud kokku ja punnitas edasi. Kõigest hoolimata oli ta meeskonna nurgakivi ja tema ümber see tiim keerles. Eks ole näha, kas ja kus tema karjäär jätkub.

Mandell Thomas

MANDELL THOMAS. Foto: Martin Ahven

Meil oli vaja liidriomadustega „number ühte“ (mängujuhti), kes suudaks tegutseda ka „number kahe“ (viskava tagamängija) positsioonil. Aga saime Mandelli näol „number kahe“, kes võib vahel tegutseda ka „number ühena“. Sellegipoolest usun, et ta tegi mängujuhina väikese sammu edasi, olgugi, et see roll talle ei istunud. Ja liidriomadustest veel nii palju, et ma pole kunagi töötanud nii vaikse ja tagasihoidliku mängijaga kui Thomas. Kui räägitakse, et eestlased on tagasihoidlikud, siis tema oli täiesti oma klassist. Vahel tundus, nagu ta ei oskakski rääkida. Aga Mandell oli proff – ta ei puudunud praktiliselt üheltki treeningult ja püsis sisuliselt kogu aeg tervena. Tema töösse suhtumine oli tipp-topp.

Venky Jois

Venky Jois palli korvi surumas. Foto: Aldo Luud

Meil oli vaja laualõvi ja selle ka saime. Sinna juurde käis erinevaid miinuseid ja plusse. Venkyl võttis Euroopa eluga harjumine eriti palju aega, probleeme valmistasid ka mängu- ja tiimisisesed reeglid. Tema mängumaneer oli meie jaoks väga uus. Ma ei saanudki temaga ühele lainele, rääkisime justkui teineteisest mööda. Ma arvan, et seda oli näha ka platsil.

Ta oli alatasa hädas põlvevigastusega ja jättis vahele nii treeninguid kui mänge. Kuigi rääkisime tema tervisest ka suuliselt, siis 17. veebruaril saatis ta mulle pika kirja, et jalg on nii halvas seisus ning ta ei tea, mis sellest üldse saab. See pani meid mõtlema, et meil on üleminekute tähtajani kaks nädalat ja kui Venkyga midagi juhtub, on meil korvi all ainult Dominykas Milka ja 34aastane Janar Talts.

Saimegi kiirelt Maks Konate ja huvitaval kombel on Venkyl pärast tema liitumist põlvevalu täielikult pühitud. Põlv ei valutanud enam ühtegi korda! Jällegi huvitav kogemus, mida edaspidiseks kaasa võtta. Aga vähemalt oli ta rõõmsameelne inimene ja igas mõttes austraallane.

Maks Konate

Maks Konate. Foto: Aldo Luud

Nagu ennist rääkisin, siis tema palkamine oli hädalahendus. Meil oli vaja eesliini ühte mängijat juurde. Hea meelega oleks võtnud mõne eestlase, aga meil ei toimi rendile andmised nii hästi kui mujal. Mõtlesin, et helistaks (Kalev/Cramo peatreener) Alar Varrakule, et ta annaks meile Matthias Tassi. Siin oleks ta meeste vahel reaalselt mänguaega saanud. Aga see ei oleks toimunud, sest ta tuli Prantsusmaalt tagasi kooli tõttu. Kuidas oleks üks elupõline Tallinna kutt nüüd järsku Tartusse tulnud ja kooliga asjad korda saanud? Selliseid käike ei saa teha, eriti Eestis, kus me suhtleme treeneritega ja teame tagamaid.

Siis tuli juhuslikult välja, et Maks Konate otsib uut klubi, sest Ukrainas sai play-off läbi. Hind ka sobis ja võtsime ta ära. Teadsime ette, et nad on Venkyga ühte tüüpi mängijad, aga meil oli vaja tagalat kindlustada. Neljanda leegionäri palkamine läks tegelikult minu põhimõtete vastu, sest üle kahe või kolme välismängija pole Tartul minu hinnangul mõtet võtta. Aga olukord oli selline.

Ta oli sama tüüpi mängija nagu Venky, kellel olid kindlad miinused. Ta tuli siia suurte ootustega, sest ta oli Zaporižžjas stabiilselt 35 minuti mees. Maks arvas, et ta saab siin ka meeskonna A ja O olla, aga ma ütlesin talle kohe, et roll saab olema teistsugune. Ta ei kohanenudki rollimängijana ära, 7 või 14 minutiga oli tal raske kasulik olla.

Dominykas Milka

DOMINYKAS MILKA (paremal). Foto: Aldo Luud

Otsustasime, et Karolis Petrukonis meile kolmandaks hooajaks ei jää ja teadupärast on pikad mängijad kallimad kui lühikesed. Milka oli meile tuttav tegija ja hinna-kvaliteedi suhe oli tema puhul paigas. Ta oli ka agar treenija ja mõnus inimene. Et sentimeetreid napib ja maast ta eriti ei kerki, siis teatud mängudes oli tal raske, näiteks Kalev/Cramo, Rapla ja Pau-Orthezi vastu. Vahel suutis ta seda mängutunnetusega kompenseerida.