Foto: Martin Ahven
Eesti uudised
29. mai 2017, 04:00

"Pelgulinna päevad on nagu laulupidu!"

Katuseplekist lennuk, rullitud jäätis ja käbikuninga pildiga alukad on vaid mõned meeldejäävamad asjad eilselt Pelgulinna avatud hoovide päevalt, kus oli küllaga avastamisrõõmu ja unustamatuid maitseelamusi.

Tallinnas Pelgulinna vanade puumajade siseõued on maikuus toomingate õitsemise ajal oma roheluses nagu lõhnavad võluaiad. Üleeile alanud ja eile lõpule jõudnud Pelgulinna päevad pakkusid võimaluse sellest võlust osa saada. Eile said kõik huvilised uudistada kodukohvikuid. Ühe avatud õue ja maja perenaine Flo Kasearu ütleb: "Pelgulinna päevad on nagu laulupidu, mis toob inimesed kodust välja."

Flo Kasearu Foto: Martin Ahven

Kõige rohkem avastamist ongi Pebre tänaval kunstnik Flo ­Kasearu majamuuseumis. Ainuüksi tõsiasi, et saab keldrist kuni pööningukambrini uudistada majamuuseumi, mille väljapanekud ei kuulu ammu manalateele läinud inimesele, vaid nende asjade omanik tutvustab neid täies elusuuruses, on nii võluvalt omamoodi, et lihtsalt ei saa jätta kedagi ükskõikseks.

Maalitud hirmud

Ei saa ju hoida tagasi mõnusat muhelust, kui sametise purpurpunase paela tagant kunstniku eluruume kiigates jäävad silma iga päev kasutuses olevatele eksponaatidele kirjutatud selgitused – Flo laud, Flo köök, Flo pliit jne.

"Näiteks Lydia Koidula majamuuseumis on vaid paar asja päriselt temale kuulunud. Ülejäänud on lihtsalt ajastukohased esemed. Minu majamuuseumis on aga kõik asjad minu omad. Kõik on autentne," jutustab kunstnik, kellele meeldib luua kunsti, milles on terake huumorit.

Esimeselt korruselt üles viiva keerdtrepi kohal seintel ripuvad Flo hirmud. Piltidel.

Inimestel on ju ikka oma hirmud, aga selle asemel, et lubada end hirmurasvas praadida, on ta enda omad kunsti sisse nutikalt ära lahustanud. Näiteks ei-tea-kust-tulnud-hirm, et maja võib põlema minna, kaotab oma ängistava mõjujõu, kui see pliiatsiga endast välja paberile joonistada. See mõjub teraapiliselt nii kunstnikule kui ka majamuuseumi külastajale.

Flo lõi maja vanast plekk-katusestki kunstiprojekti: ta lasi sellest välja lõigata sellised lennukid, nagu lapsed paberist voldivad. Üks selline paarimeetrine plekklennuk on kunstniku tagaaias puu otsas.

RULLIJÄÄTIS: Maitsev rullijäätis valmib otse ostja silme all külmal plaadil, kus vedel segu pahtlilabida moodi riistaga segades peagi õhukese kihina tahkub ja siis ilusaks rulliks kaabitakse. Foto: Martin Ahven

Rullitud jäätis

Heina tänaval rullivad Jäätisepoisid jäätist. Jah, just nimelt rullivad. Seda olid nad näinud Tais käies ja otsustasid endalegi samasuguse masina soetada. Võttis paar kuud katsetamist, et kokku segada see kõige õigema konsistentsiga jäätisesegu. Rullimine näeb välja nii, et külmale plaadile kallatakse vedel jäätisesegu, mille hulka pannakse vastavalt ostja soovile lisandeid. Seejärel hakatakse massi pahtlilabida moodi riistaga nagu pahtlit määrima, kuni see on õhukese kihina tahkunud ja seda annab kaapida väikesteks rullideks.

RULLIJÄÄTIS: Maitsev rullijäätis valmib otse ostja silme all külmal plaadil, kus vedel segu pahtlilabida moodi riistaga segades peagi õhukese kihina tahkub ja siis ilusaks rulliks kaabitakse. Foto: Martin Ahven

"Hei, tule osta oma pähklitele susped!" hüüab kõlava häälega proua Naabrinaiste hoovis disainpesu letile liginevale mehele ja sirutab tema poole valgest trikotaažist trussikud, millele on trükitud oravapilt.

Valikus on mäger ja metssigagi.

HEI, OSTKE SUSPESID! Kastitäied Vene ajast alles jäänud uusi valgeid alukaid said uue lõbusa elu, kui ­Naabrinaiste hoovi perenaistel tuli mõte neile metsloomade pildid trükkida. Foto: Martin Ahven

Ristiku tänava Arturi maja kohvikus ja killavooris saab vanaema bataadikrõpse ja imehead kukeseene quiche’i. Paar maja eemal aga pakuvad müra- ja merekarud söödavat ja joodavat nii maalt kui ka merelt ning pistavad ajakirjanikule pihku soolalõhnalise vobla koos õpetussõnadega, et selle söömist tuleks alustada kõhust, mitte peast.