Jarmo Jagomägi | Eesti võrkpall on erakordselt võrratu!

Eile õhtul lõppes, napp kuu pärast renoveerimist uue ilme saanud Kalevi spordihallis, võrkpalli maailmameistrivõistluse kvalifikatisooni D-alagrupi turniir. Viiepäevalisele maratonile pandi magus punkt Eesti – Venemaa vastasseisuga.

"Meie eesmärk on mängu nautida ja mängida igat punkti, nagu see oleks kohtumise viimane ning tõmmata publik endaga kaasa," sõnas Eesti koondise kapten Kert Toobal enne kohtumist suure naabriga. Kõik õige – sest pühapäev oligi pidupäev, töö sai tehtud eelneval neljal päeval.

Meie vägevad vollemehed tõestasid taaskord, et nad kuuluvad Euroopa võrkpalli tugevamate hulka. Alagrupp, kuhu kuulusid lisaks Venemaale ka Montenegro, Rumeenia, Ungari ja Kosovo, polnud sugugi lihtne, kuid miinimumeesmärk – kahe parema hulka jõudmine täideti rohkem kui eeskujulikult.

Kui jätta kõrvale üldse oma esimest rahvusvahelist turniiri mängiv Kosovo, pole meie meestel ülejäänutega varasemalt sugugi lihtne olnud. Kusjuures Montenegrolt ja Rumeenialt olid eestlased viimase lahingu lüüa saanud. Aga mitte seekord.

Nüüd said balkanlased meilt kahepeale kätte vaid geimi. Kuigi mängupilt ei pruukinud olla algusest lõpuni laitmatu, siis kõige tähtsamad punktid, pallivahetused ja emotsionaalsed momendid keerati enda kasuks. See ongi kvaliteedimärk. Kuid mitte ainult.

Rumeenlasest lootsil Gheorghe Cretul on kasutada suurepärased rünnakuliidrid – Robert Täht ja Oliver Venno, vaimsed mentorid Kert Toobal ja Ardo Kreek, vihane Andrus Raadik ning väsimatu Rait Rikberg. Samuti on sügavust meie pingis – oli just Karli Allik see, kes kohtumises Rumeenia vastu oma serviga teises geimis vajaliku muutuse tõi. Või Timo Tammemaa, kes pärast Kreegi pisivigastust Ungari vastu võimaluse sai ja hõimunaabrite vastu lustis ja võidu kindlustas.

Pole vahet, kas ülejäänud "pingimehed" saavad platsile vaid Kosovo vastu või mõnes sõprusmängus – kõik on alati valmis. Mis veelgi tähtsam – piisavalt tasemel. Igaühel on meeskonnas oma roll, olgu see siis veidi suurem või väiksem. Kuid kogu kompott kokku moodustabki Eesti rahvusmeeskonnast mõnusa võrkpallipere, kelle löögijõudu tasub karta sisuliselt kõigil maailmas.

Loomulikult oleks ilusa etüüdi vägev punkt olnud Venemaa alistamine ja otsepääs 2018. MMile. Paraku oli 2012. aasta olümpiavõitja veel veidi kõva pähkel, kui idanaabritele tuli üheringilise turniiri viimases mängus vaatamata vihasele võitlusele alla vanduda. Kuid katki pole midagi. Nii lähedal pole Eesti veel kunagi maailmameistrivõitlustele olnud, sest teine koht annab võimaluse magusa koha eest võidelda tänavu juulis.

Pääs Maailmaliigasse, neljandad Euroopa meistrivõistlused, ajaloo esimene MM-pilet – ja seda vaid napi aasta jooksul. Kõlab vägevalt ning kui kõik klappima saada, poleks sugugi võimatu. Aga pole kahtlustki, Eesti võrkpall on taaskord astunud pika sammu tipu suunas, kust meid enam palju ei lahuta.

Kuigi viis päeva turniiri on seljataga, siis puhkust mehed sisuliselt ei saagi. Juba reedel põrutatakse Bijelo Poljejesse Montenegros, kus esmakordselt Maailmaliigas jõudu katsutakse. Hull võrkpallisuvi käib!