Signy Aarna rünnakule tormamas.Foto: Aldo Luud
Jalgpall
29. mai 2017, 19:18

Soomes väravaid kõmmutav Signy Aarna: kui mängule tulete, siis võime pärast koos turule kalapirukat sööma minna

Talutöödest, peokleidist, kalapirukast ja Premium liigast – Soome kõrgsarjaklubis Kuopio Pallokissat neljandat hooaega alustanud ründetuus Signy Aarna seisis silmitsi Jalka lugejatega. Kõige rohkem köitis inimesi, kuidas Põlvamaalt pärit jalgpalluril põhjanaabrite juures käsi käib.

Meesjalgpallurid unistavad tavaliselt Premier League’ist või La Ligast. Mis liigasse pääsemine oleks sinu unistuste täitumine? (Kuldar, Võrumaa)
Ohoo. Üks tõusvamaid liigasid on praegu Inglismaa liiga. Rootsi liigas oleks samuti väga kõva sõna mängida. See on väga raske, aga miski pole võimatu. Ma ei usu, et Soome liigas väga palju skaute käib. Minutaolised mängijad, kelle nimi pole tuntud, peavad pigem tutvustele lootma, et saada end kuhugi näitama. Samas on Soome liiga tugev ja selle tase on mulle väga paras.

Mängisid pikalt väravavahina, kas oled pettunud, et noorena su ründetalenti ei märgatud? Oleksid ju praegu ilmselt veelgi parem? (Kadri, Tartu)
Pettunud ei ole, aga seda ei saa me vist kunagi teada, kas ma oleks parem või mitte. Ma ei olnud väravas olemisest vaimustuses. Vahel juhtus see lihtsalt olude sunnil. Kui ma kodukülast Akstest Põlvasse läksin, siis ma julgesin vaevu rääkida. Võib-olla ma ei julgenudki öelda, et ma väravas olla ei taha. Seda oli näha, et väljakul meeldis mulle rohkem olla, aga ju võistkond vajas mind väravas rohkem.

Kas sinu mängu on kohapeal kunagi käinud vaatamas Eesti koondise treenerid? Aga Eesti ajakirjanikud ja fännid? (Sten, Helsingi)
Koondisetreenerid pole käinud. Ei teagi, miks. Helsingisse mõnele mängule pole ju kaugele tulla, võibolla uus peatreener Indrek Zelinski tuleb mind tulevikus vaatama. Kaks aastat tagasi, kui meil Helsingis mäng oli, oli Põlva Lootos esindatud! Kaido-Meinhard Kukli ja Indrek Käo käisid ning tegid mulle sellega üllatuse. Kuopios on minu mängul käinud Indrek Schwede (Jalka peatoimetaja – toim.) ja Mihkel Uiboleht (jalgpalliliidu infojuht – toim.).

Kas jalgpall liigitub sinu jaoks meeste- ja naistejalgpalliks? (Tiivi, Rapla)
Lõppude lõpuks on jalgpall ikka jalgpall, üks ja sama asi. Muidugi, kuna mehed on füüsilisemad, on nende mäng kiirem, aga ma ei ütleks, et meeste mäng on põnevam. Kõrvaltvaatajale võib muidugi teisiti tunduda.

Kas Eesti naistejalgpall liigub maailma tipptasemele lähemale või liigub tipptase meie eest ära? (Tõnis, Tartu)
Ma arvan, et me liigume lähemale. Selge see, et kõik tippriigid arenevad, aga see ei tähenda, et meie taandareneks. Tee tippu ei ole kerge, aga teeme tööd, et saada paremaks. Võrreldes teiste riikidega on meil naistejalgpall lapsekingades, paratamatult oleme teistest maas.

Soome naised on FIFA edetabelis 28. kohal, Eesti seevastu 77. kohal. Mängides ise Soome naiste meistriliigas, kas oskad välja tuua, mida tehakse Soome naistejalgpallis erinevalt, et tulemused on rohkem kui kaks korda paremad? Oma kogemusi arvesse võttes, millised on sinu kolm soovitust Eesti naistejalgpallile, et ka meie riik ühel päeval 28. positsioonile jõuaks? Ja kui väike ennustusmäng teha, siis millal võiks see sinu arvates juhtuda? (Eva Nõmme)
Soome alustas naistejalgpalliga meist palju varem. See on väga oluline asi, nad on meist lihtsalt ees. Kui vaadata väikeste laste trenne, siis jalkaga alustatakse noorelt, juba viie-kuueaastaselt. Nad keskenduvad trennides söötmisele, palli vastuvõtmisele ja muule tehnikale. Praegu on Eestis sama, aga kui mina alustasin, siis sellistele asjadele tähelepanu ei pööratud, lihtsalt mängiti.

Minu kolm soovitust oleks: esiteks peaksid jalgpalliliit ja klubid omavahel veelgi rohkem koostööd tegema, arenguplaan peab paigas olema. Palju sõltub mängijatest endist. Teatud vanuses tuleb teha valik jalgpalli kasuks. Kolmandaks, ma arvan, on lihtsalt aega vaja. Asjad ei juhtu üleöö. Palju aega läheb? Ma ei tea, kas minu jalad seda tunda saavad, aga see võiks olla kümmeaastaku plaan. Kas see on liiga suur number? Viis aastat oleks vist liiga vähe.

Oled Ahja lähedal üles kasvanud, kas maatöödega saad hakkama? (Teet, Põlva)
Jah, olen Akstes üles kasvanud. Saan küll, vigla, labida ja kõik muu võtan ilusti kätte, kui vaja. Võin puid lõhkuda ja heina teha, kõik on väga tuttav. Väikesena mulle muidugi ei meeldinud heina teha, siis oli see sunniviisiline, rist ja viletsus! Maad oli palju ja kõik pidid tegema. Eriti raske oli heina sõtkumine kuskil küünis, kus õhku polnud. Aga pidi tegema!

Kas pärast karjääri jätkad treenerina? (Heli, Kuressaare)
See on üks variantidest, miks mitte? Olen üle poole oma elust jalkat mänginud, hea oleks treeneritööga midagi tagasi anda. Kindlalt ei oska öelda – elan üks hooaeg korraga. Jalgpalliliidu C-litsents on mul olemas ja enne kui Soome läksin, andsin Ahja koolis lastele jalkatrenne.

Kui palju jälgid maailma naistejalgpalli? (Riivo, Kalamaja)
Suurturniire vaatan nii palju kui võimalik, liigamänge otse ei vaata, aga tulemustel hoian silma peal. Asi on selles, et neid mänge ei kanta eriti üle, pole lihtsalt kuskilt vaadata. Viimati trehvasin nägema naiste Meistrite liiga mängu Hjörringi Fortuna ja Manchester City vahel. Meestejalgpalli vaatan rohkem, Meistrite liigat näiteks. Üritan ka kõiki Premium liiga mänge vaadata! Hoian Tammekale pöialt, nad on sümpaatsed ja oma klubi hästi üles ehitanud, tundub äge sats. Pealegi, kuna Põlva meistrisarjas ei mängi, tuleb valida lähim klubi, kellele kaasa elada.

Mis oli esimene emotsioon, kui koondisekutse tuli? Kuidas reageerisid ja mis tunde see tekitas? (Dona-Ly Sinimeri)
Ma mäletan, kui mind esimest korda U16 koondise kogunemisele kutsuti. Saime Pärnus Rae staadionil kokku, kohal oli 25 tüdrukut ja vist 23 valiti turniirile. Pärast trenni rivistati kõik üles ja öeldi, kes kaasa saab. Tunne oli väga hea ja vinge, suurepärane emotsioon. Lõin vist turniiril ühe värava ka, see oli veel see aeg, kui ma Põlva eest olin väravas, aga koondises sain platsi peal mängida. A-koondise ametliku debüüdi tegin ma Põlvas Balti turniiril. Lõin kohe kodupubliku ees värava, ema ja sõbrad olid tribüünil. 

Kuidas tunneksid end ballil uhkes riietuses ja kümnesentimeetriste kontskingadega? (Henri, Nõmme)
Jalgpallurid ei kanna kogu aeg putsasid ja dresse! Mulle meeldib ilusas kleidis olla, aga nii kõrgetes kontsades ma end mugavalt ei tunneks, võiks veidi madalamad olla.

Millest te Pille Raadikuga räägite, kui Soome liigamängude ajal kokku saate? Mida teete? (Nele, Pärnu-Jaagupi)
Väljaku peal me väga ei räägi, vahel võibolla vahetame paar sõna. Pille vastu on liigas väga raske mängida, ta teab minu nippe ja trikke. Nende aastate jooksul olen ma vaid ühe värava löönud, kui ta platsil on olnud. Ükskord lõin kaks, aga siis ta ei mänginud. Pärast mängu saame muljetada. Kui Ahvenamaal on mäng, siis saab Pillega õhtust süüa. Kui nemad on Kuopios käinud, on ta kauemaks minu juurde jäänud.

Kas oled soomestunud? Kas jäädki sinna elama? (Raigo, Räpina)
Ei jää. Ei ole plaanis. Kunagi ei tea, aga praegu võib pigem kindlalt ei öelda.

Kui Soomes töötavad eesti mehed on Kalevipojad, kas sina oled siis Kalevitütar? (Riks, Tallinn)
Ei, ma olen Linda!

Kas sa oled Soomes professionaal või pead ka mingisugust tööd tegema? (Merily, Pärnu)
Praegu ma muud tööd ei tee. Treenin ja mängin. Korter on klubi poolt, söök ka, lisaks saan palka. Kuna meil klubis rohkem välispallureid ei ole, siis võib öelda, et ma olen erand, aga mingisugused hüved on siin kõigil mängijatel. Mul on Kuopios oma režiim kujunenud, iga kindel nädalapäev on nädalast nädalasse samasugune. Kui hommikul trenni pole, teen seda ise ehk kui teised mängijad peavad hommikul tööle minema, saan ma lisatrenni teha. Pärast on lõuna, hiljem loen raamatuid – viimati oli käsil Väino Linna “Tundmatu sõber” –, seejärel on ettevalmistus õhtuseks trenniks ning siis trenn.

Palju sa Soomes palka saad? (Karl, Viljandi)
(Naerab – toim.). Praegu on selline võimalus, et saan mängimisele keskenduda, aga ütleme nii, et tulevikku ära ei kindlusta. Seda ei ole, et kui tulen Soomest tagasi, viskan jalad seinale ja hakkan elu nautima.

Sul algas Kuopios juba neljas aasta, kas ei oleks aeg muutusteks? (Kristina S, Tallinn)
Jah, võibolla tõesti oleks. Üritasin küll endale variante leida, aga ausalt öeldes ma väljastpoolt Soomet pakkumisi ei saanud. Soomest oli paar pakkumist, aga otsustasin Kuopiosse jääda.

Kui palju sinu vastu teistest klubidest huvi tuntakse? On sul oma agent? (Maarja Nurm, Rakvere)
Agenti ei ole, aga ütleme nii, et Soomes mind teatakse. Vahepeal kirjutavad Facebookis agenditaolised tegelased, aga kunagi ei tea, kui tõsiseltvõetavad nad on. Naistejalgpallis peab palju ise otsima. Nagu enne ütlesin, siis loevad tutvused. Võibolla saan kunagi Keith Boanase (endine koondise peatreener – toim.) kaudu Inglismaale proovima.

Nimeta see kõige-kõigem mäng üldse, kus oled pallinud? Selline, mis jääb meelde ja kus tundsid ennast 100% omas elemendis. Mitu väravat seal allkirjastasid? (Siiri Roops)
(Naerab – toim.). Võibolla üks emotsionaalsemaid matše oli MM-valikmäng 2010. aastal võõrsil Horvaatiaga. Võitsime 3 : 0 ja mul õnnestus kaks väravat lüüa. Olin siis 19aastane, see emotsioon ja kõik, see oli super (rõhutatult – toim.). Noorteklassis lõin ühes mängus 16 väravat, vastastel polnud vist täiskoosseisu ka, see oli päris kole. Alguses on põnev, aga kui nii palju väravaid tuleb, hakkab vastastest kahju. Võitsime 37 : 0.

Kas sulle Kuopio kuulus kalapirukas maitseb? (Igor, Tallinn)
Jah, väga maitseb. Soovitan kõigile! Kui mängule tulete, siis võime pärast koos turule kalapirukat sööma minna. See on siin kohalik traditsiooniline toit, neil on sellest isegi laul tehtud. Praetud räimi süüakse ka palju. Siin on palju järvi, metsa ja maad. Mõnus maalähedane paik. Mulle meeldib siin rohkem kui mõnes suures linnas.