Foto: Erakogu
Blogid
7. juuni 2017, 12:58

Mihkel Raud ja Mari-Liis Lill, makse maksab maksta! (89)

Möödunud nädala Eesti Ekspressis ja tänases Eesti Päevalehes köitis mu tähelepanu Tartu ettevõtja ja suure puidutööstuse Tarmeko juhi ja omaniku Jaak Niguli artikkel, milles ta käsitles meie loomingulise eliidi kahepalgelist maksumaksmist.

Lühidalt kirjeldas ta seda, et lauljad, näitlejad ja muud avalikkuse pealt teenivad isikud deklareerivad oma tööst tekkinud tulu ettevõtlustuluna ja seega saavad suure maksueelise.

Kui dividendid on maksustatud Eestis 20 protsendiga, siis palgast rääkides läheb maksudele umbes 50-60 protsenti rahast, mille kätte saame.,Nigul kirjeldas veel üht räigematki tempu: seda, kuidas ostetakse endale sisuliselt eluasemeks kinnisvara ettevõtte nimele ja seda amortiseeritakse 10 protsenti aastas. Jutt käis näitleja Mari-Liis Lille ettevõttest. See tähendab seda, et Lill ostab endale kinnisvara ja kümne aastaga justkui amortiseerib need ehitised nulli ehk nad polegi enam midagi väärt.

Rääkisin oma raamatupidajaga sel teemal juba ammu. Kuna olen ka ise ettevõtja, siis on selge, et kui me võtame näiteks kinnisvara soetamise -ettevõte ostab uue korteri võrdlus eraisik ostab uue korteri- siis saab siinkohal teha ühe lihtsa näite, mis toob välja kogu asja loogika.

Kui me ostame uue korteri, siis ettevõte saab näiteks 120 000 eurose korteri kätte 100 000 euroga ehk ettevõte ei pea maksma uue kinnisvara soetamise puhul käibemaksu. Kui me räägime aga kinnisvara amortiseerimisest, siis võtame taas näiteks selle sama uue korteri soetamise.

Kõigile on selge, et näiteks 10 aasta pärast võiks selles kujuteldavas korteris teha vajadusel siseviimistlustöid umbes 10 000 euro eest, aga samas katus, vundament, seinad, kommunikatsioonid kohe kindlasti ei vaja väljavahetamist ja ehitise eluiga on vähemalt 50 aastat. Ehk siis kuidas saab minna ettevõttele kuuluva ehitise väärtus kümne aastaga nulli?

Muidugi on üks võimalus. Kui Lill soetas endale õlgonni.  Isegi siseviimistluse puhul oleks eelneva näite puhul korteri aastane amortisatsioonimäär üks protsent, mitte kümme. Tahaksin siinkohal ettevõtjana selgitada veel ühte asja. Kui palju läheks see sama uus korter maksma siis, kui peaksin selle raha ettevõtjana endale palgana välja maksma. See on lihtne arvutus. 120 000 eurot pluss 50-60 protsenti ehk see teeks umbes 180 000-190 000 eurot.

Nüüd tulebki välja muljetavaldav erinevus. Kui ettevõte ostab teenitud raha eest korteri on see hulka soodsam kui võtta see raha välja palgana ja maksta selle pealt maksud ja osta alles siis korter. See ongi põhjus, miks paljud kavalpead neid asju niimoodi meie riigis teevad.

Nüüd teine asi. Nigul rääkis oma loos ka Mihkel Raua kahepalgelisusest ja sellest, kuidas ta maksab endale aastas kokku palka 2600 eurot. See näide toob ideaalselt välja selle, kuidas inimene müüb oma tööd aga maksab endale olematut palka. Raua meediatöö, laulja amet ja koolitused (nii palju kui ma reklaame silmanurgast olen näinud, põhinevad ju kõik sellel, kuidas vaeseid inimesi aidata julgemaks, enesekindlamaks või kuidas teenida rohkem raha) on ju siiski tema erialane töö, mida oleks võimalik ettevõtlusest eraldada.

Üks on kindel, Raud müüb eestastele oma erialast tööd. Samamoodi nagu teised näitlejad ja lauljad müüvad oma tööd, ja selle töö eest tuleks maksta ka tööjõumakse.

Nagu ma eelpool mainisin, siis olen oma raamatupidajaga sel teemal pidanud pikki diskussioone ja minu raamatupidaja nägemus oli nendest asjadest palju liberaalsem ja loomingulisem kui minul. Ometi leidsin mina, et ajakirjanikuna ei saa ma lubada kahtlase moraalse väärtusega maksuoptimeerimist, kui ma iga päev ise teisi uurin ja kritiseerin.

Nõustun Niguli loogikaga, kus ta ütleb, et kui sellised spetsialistid nagu Raud ja Lill maksaksid kasvõi 950 eurot kuus endale palka, siis räägiksime me juba hoomatavatest maksutuludest Eesti riigile. Minu meelest peaks maksma endale mitte miinimumpalka, vaid lausa oma eriala keskmist.

Laulja ja ajakirjanikuna on Mihkel Raud ju vähemalt keskmise kaliibriga tegija omal alal. Või okei, kui me ei räägi keskmisest, siis vähemalt oma eriala miinimumpalka võiks ta endale siiski lubada. Ettevõtja ja ajakirjanikuna olen ma teinud enda jaoks selge vahe, mis on ettevõtlustulu ja mis on minu erialatööga teenitud tulu.

Vähemasti minu südametunnistus on Niguli lugu lugedes puhas, sest oma kohuse Eesti riigi ees olen ma täitnud ja maksan endale nii palka kui ka makse. Ja kõigile uudishimulikele teadmiseks, siis oma isiklikus kasutuses olevat kinnisvara oman ma eraisikuna ja välja renditud korterite pealt pealt maksan korralikult tulumaksu.

Minu meelest peaksid poliitikud ja avaliku elu tegelased olema eriti hoolsad oma maksukäitumises. Kui su sõnum jõuab lauluväljakutäie rahvani ja sinu sissetulek sõltub sellest rahvast, siis su käitumine mitte ei pea ainult näima aus ja moraalne ja seaduslik, vaid see peab seda ka olema.