on ka ühiskonna suhtumisel. Kui noored loevad ja kuulevad-näevad varakult, et teatud tööd on ebapopulaarsed, halvasti tasutavad või lausa ei peetagi töödeks, nad ei pinguta ka enam. Mis motivatsiooni tekitab füüsilise töö tegemine, kui oodid ja serenaadid kõlavad ainult kontori töö ülistamisele või kõrghariduse omandamisele. Kõigist ei ole selliseid omandajaid. Aga kuna ühiskonnas avalikult häbivääristatakse ausat füüsilist tööd ja naerdakse nende ametite üle, siis noored kogevad, et milleks? Neid tuleks toetada, julgustada ja ühiskonna enda suhtumine PEAB muutuma. Milleks välja naerda ja häbistada ehitustöölisi, koristajaid. Nii kaotamegi hinnalist ressurssi-inimest, tema eneseväärikust ja panust ühiskonnale. On inimesi,,kes vajavad julgustamist, kiitmist, moraalset toetust, öpetamist ja suunamist. Oleme kiired hukka mõistma, näpuga näitama, parastama või tänitama. Me kõik saame olukorra heaks midagi ära teha. Ja alustada tuleks iseendast. Kui pakume tuge ja abi lähedastele, tuttavatele, nad ei tunne ennast ühiskonna heidikutena ja et keegi neist ei hooli. Turjakargamise asemel peaksime hoopis andma nõu .kõik ametid on vajalikud, sellest tulekski alustada. Siis ei teki noortel häbitunnet ega põe alaväärsuskompleksi kartuses, et avalikult lehe veergudel nende üle naerdakse, mõnitatakse või näpuga näidatakse. Hukka mõista on kõige kergem. Aga kus viga näed laita- seal tule ja aita. Kui väärtustame inimese, kui väärtustame töö ja ka väärilise tasu töö eest, on muutused kiired tulema.
Muidugi peaks riik aitama! Iseasi, kuidas aitama. Näiteks igal hommikul sõidab politsei kõik töötud noored läbi ja kes ei ole tööl, selle viib sundkorras tänavat pühkima kus teenib õhtuks 9 €.
Töösse suhtumine ja kohusetunne algab siiski kodust , kodune töökasvatus on hääbumas....Riik võiks aidata siis, kui noor ise teatud abi vajab ja otsib, sundkorras lohedele raha pakkuda onküll äärmiselt tobe
peaks algama gümnaasiumis, koolitusprogrammiga. Programm peaks andma algteadmised majandusest,majandusarvestusest, ettevõtlusest ja seadusandlusest. Ma ei ole kursis,kas praegu midagi sellist õpetatakse. Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal anti sellist koolitust. Minu vanemad olid gümnaasiumi lõpetanud, isal oli sõbraga kahasse tehnikaäri, ema oli raamatupidaja.Raamatupidamise arvestuse oskus anti gümnaasiumis.
Kui suhtuda oma riiki ja oma lastesse nagu võõrastesse, siis muidugi ei pea kedagi aitama. Kooli lõpetamise järel (mis on arusaamatul kombel seni kohustuslik) antakse lapsele laks kuklasse ja noor vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Muidugi ta ei saa, sest seni kindlakäeliselt kooliprogrammiga suunatud eluteele pole riik järgmist jaama (töökohta) ette näinudki. Isegi Coopi kaubamajades kaotatakse juba kassapidajakohti, tegemaks ruumi iseteeninduskassale. Päris töötegijaid pole enam vajagi. Kel rohkem kuraasi, sokutab end kuhugi kuvari ette uduuurijaks, õpib palgaliseks kohvitajaks ja trenniskäijaks (et arvutis molutamine tervist päris ära ei rikuks). Aga üldiselt oleme kogu oma rahvaga nagu peata kanad, kes kaagutades laiali lennates püüavad maailma eri nurkadest teri leida.
KOMMENTAARID (10)