Jaanipäev - ma ei mäleta enam aega, mil see sõna seostus esimesena lõkke või semude või öökimist esile manava toidumaratoniga. Klassikaliste jaanipäeva väärtuste asemel torkavad alustuseks pähe vastik vihm, tülgastav tuul ning kõle külm. Taevas on sinine, muru on roheline. 23. juunil annab ilmataat jalaga tagumikku. See on kindlam kui raudpolt.
Minu sõnade kinnituseks paistab, et midagi uut ei too tänavunegi pralle. Muidugi on paiku, kus vihmas tantsu ei lööda, kuid üldiselt lubatakse jaaniööks vett ning soojakraade umbes kümne ümber. Ämber pähe ning mõnusat lõdisemist!
Kõigi kannatuste vastu aitaks ülilihtne lüke – lükkame jaanid kuu võrra edasi! On ju juuli Eesti aasta kõige soojem aeg ning kuigi ilm on meil kõikuv nagu selgeltnägija pendel, siis oleks vähemalt mingisugunegi lootus, et päike sillerdab, taevas pole sademetest pungil ning kilejope ja puhvaika kandmise asemel saab paljaid käsivarsi demonstreerida.
Jah, ülivalge öö võlu kaoks, aga tühja sellest, juuligi on võrreldes ülejäänud aastaga valge kui suhkur. Eesti rahva suurim pidupäev väärib inimlikke tingimusi!
Kommentaarid