Kui vahepeal aga peaks vastav soov tekkima (tavaliselt tuleb see kihu peale vabariigi valitsusele, kes seda riigikogu esimehele tungivalt teatab), siis enne peab riigikogu selleks eriliselt kokku tulema ja muutuma saadikute töökollektiivist taas riigikogu istungjärguks. Selline võimalus ongi seadusega ette nähtud: riigikogu esimees tõepoolest võibki selle kokku kutsuda.
Mis on erakorraline?
Aga pentsikuks on muutunud see, et erakorralisi istungjärke on hakatud kokku kutsuma üldsegi mitte erakorralistel, vaid täiesti tavalistel ja isegi veidi naljakatel asjaoludel. Kunagi 18. augustil tuldi kokku arutama vastastikust mõistmist käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumit, millel pole isegi juriidilist sisu peale muu, kui et – kallid kreeklased, prassige edasi!
Näiteks nüüdki – erakorralisel istungil polnud ühtegi tegelikult erakorralist küsimust: päevakorras olid igasugused tavalise asjad sellest, kuidas rahvalt raha ära võtta selleks, et seda kulutada koalitsiooni vastutustundetu eelarvepoliitika teostamiseks. Millest ei tea midagi isegi riigikogu rahanduskomisjoni romantiline esimees ja rahandusminister pole ametis olnud õieti esimestki tööpäeva.
Samas on sel ainsal korral, kui erakorralist istungjärku oli vaja ilma naljata, jäetud riigikogu kokku kutsumata. Jutt on ajast, mil hakkas plahvatuslikult levima seagripp ja selle tõrjumise käigus selgus, et amet-asutuste-vahelises koostöös olid mingid reeglid puudu või paigast ära. Erinevates maakondades kujunesid n.ö. taudivastased staabid erinevat moodi – olenevalt konkreetsete isikute koostöövõimest ja –tavadest, aga süsteemis tervikuna jäi miski toimimata ja olnuks vaja teha vastav seadus paremaks ja selgemaks.
Aga pole mõtetki öelda, et tühja-tähja pärast erakorraliselt kokkukutsutav riigikogu ei tulnud kokku sel juhul, kui asi osutus tõepoolest erakorraliseks. Parlament, keda oli jooksutatud näiteks tobeda Kreeka-abi paketiga (žargoonis: Euroopa Stabiilsusmehhanism, 148 miljonit maha visatud kohe ja miljard pika aja peale) – kusjuures Kreeka oli oma rahandusega tol korral sama põhjas kui nüüdki mitu aastat hiljem ning mõni kuu sinna-tänna ei muutnud mitte midagi. Ilma erakorralisuseta saime läbi ka olukorras, mis oli mõnes mõttes natuke kriitiline ja mille puhul võis karta ka teatavat eskaleerumist – pronksiööl.
Viimane päevakorrapunkt
Riigikogu istungjärk, mille erakorralisuseks on olnud näiteks see, et Vene telekanalitelt tuleb Eesti-vastast soppa (ena mul uudist!), ei pruugi märgata erakorralisena seda, kui hakkavad juhtuma riigi julgeolekule tegelikult ohtlikud asjaolud. Ja veel: Eestile igatahes saatuslik Rail Balticu leppe ratifitseerimine, mis ajab meid võlgadesse aastakümneteks ja jätab hooletusse Eesti teed kolmveerandil riigi territooriumil – tagasihoidlikult päevakorrapunkt nr 15!, s.t. viimane – kavandatud päris viimasele istungjärgu minutile või südaöösse.
Mõistagi tuleb tänase valitsuse käpardlikkus paljudele, s.h. ka valitsusele endale ebameeldiva üllatusena. Aga ei ole minu otsustada, mis on halvem – kas mingilgi loogikal baseeruv halb poliitika (makse ähvardatakse kehtestada ja ei kehtestata, riigieelarve lastakse miinusesse ja justkui ei lasta ja seda, kes on parasjagu korraks ministriks saanud, ei suuda meeleski pidada), mille vastu saab kogu rahvas olla või siis igasuguse loogika puudumine üleüldse.
Kuid ma väidan, et on ühemõtteliselt halb valitsuse üleolev suhtumine riigikogusse, kes kamandatakse kokku lihtsalt sellepärast, et valitsus ei oska tööd teha. Selle asemel, et käia Brüsselis ekskursioonidel, tuustida mööda Euroopat oma eesistumise agenda otsingutel, anduda päevadekaupa sise-intriigide klaarimisele jne võinuks valitsus oma seaduseelnõud rahulikult valmis teha ja täie lugupidamisega parlamendile üle anda.
Peaminister Jüri Ratase jutt koostööst opositsiooniga on silmakirjalik juba sellegipärast, et ta annab mahukate seaduseelnõudega tutvumiseks aega tundide ja isegi mitte nädalate jagu. Seega lootuses, et mistahes konstruktiivse kriitika kujundamiseks ei jääks aega. Keskerakonnal oli lihtne: nad ei analüüsinud seadusi, vaid lugesid paberipealt mistahes suvalist teksti vaid selleks, aega täita ja tollasele parlamendienamusele elu vastikuks teha.
Kui võtta kokku kõik need viimase kuu asjaolud: kui ministrid vastavad arupärimistest mööda (nagu öeldakse: panevad Ratast), riigiasutused (näiteks Elron) ignoreerivad riigikogu komisjonide seisukohti, eelnõud visatakse ette mõni tund enne nende arutelu ja omaenese tegematatehtud töö pärast aetakse Riigikogu kokku vaat’ et käsukorras, siis tekib mõte: kas pole mitte tegemist tendentsiga asetada valitsus parlamendist kõrgemale?
Kusjuures asi, millest kirjutan, ei puuduta probleemide sisu, vaid põhimõttelist hoiakut riigi suhtes. Pisike tähelepanek: istudes riigikogus ja olles kohustatud kasvõi viisakusest kuulama neile esitatavaid vastuväiteid on valitsusel saanud kombeks näppida demonstratiivselt oma nutitelefone, kusjuures – vean kihla! – sealt ei tule neile ühtegi kiireloomulist riiklikku sõnumit. Aga see näppimine väljendab suhtumist küll.
Kommentaarid