Katrin Pauts | Päev, mida me (kahjuks) kunagi ei unusta (47)

Valus lugeda nii artiklit kui kommentaare... Õnneks endal selline kogemus puudub. Kuid mu tütar lõpetas just kooli. Kartsin ka midagi niisugust, pole just teab mis heal järjel ka. Sobivat kleiti tüdruk poodidest ei leidnud ja nii sai siis minu piduliku disainerkleidi, mille ma kunagi 2 eesti krooni eest kaltsukast endale ostsin (autor siin kurdab, et tema kleit maksaks praegu paarkümmend eurot!). Teiselt ringilt uued pidulikud kingad maksid 5 eurot, sest poest jälle midagi sobilikku ei saanud. Soengu ja meigi tegi ise, teised küsisid talt veel juuksuri kontakti. Kõik lõpetajad olid imeilusad, tõesti, ja minu oma ei olnud millegipoolest kehvem, tüdrukud nägid kõik välja nagu modellid! Armsad emad, kelle lastel lõpetamine ees, ma panen teile südamele, polegi vaja teha hiigelkulutusi. Keegi ei saa niikuinii aru, mis need asjad maksavad. Kui endal silma pole, siis kindlasti on mõni sõbrants, kes aitab riideid leida ja kohendada. Lastele võiks juba varakult keskkonnasäästlikkust külge pookida. Ma saan aru, et mu seisukoht on vastukarva neile, kel rahakott puuga seljas, aga ega nad siia lugema ei satu tõenäoliselt. Eks mul endal ka ikka natuke kripeldas, et laps nii tubli ja vääriks enamat, aga kust mina tean, kust teiste lõpetajate riidedki veel pärit.

Probleem on selles, et sa oled palju putru söönud ja selletottu on sinu ajatunnetus teistmoodi, kui enamusel. Inimesed on sellest aru saanud ja sa oled suunatud tegelema asjadega millega sa ikka juba hakkama saad. Koolikorraldus andis sulle ikkagi hariduse ja kirvega ei tasuks teisi selle eest rünnata. Meie rahvas elab ka igat pidi, aga vähemasti olid kleidid müügil sest muidu pead ise omblema ja niiti tootma ja kangast kuduma. Ja isegi pood oli kus osta. Kui nüüd kontsa vaadelda siis pood oli enne kui sa sinna joudsid ja kaal määras ka sinu staatuse.

vanaisa vanade pükstega ja keegi ei kobisenud,mitu numbrit suurematega,

Teid on üllatavalt palju. Ainus, mida mina kooliajast kahetsen, et ma kõigi teie eest piisavalt tihti välja ei astunud.

Ausalt öeldes oli seda juttu meeldiv lugeda ja minus tekitas see tunde, et ma polegi ainus, kellel kooliajast halvad mälestused. Ma õppisin eliitkoolis ning sealne mõnitamine oli ikka üle mõistuse. Ma ei hakka pikka juttu kirjutama vaid toon ühe näite, et kõik teaksid, et eliitkool pole lust ja lillepidu:Kuus-seitse mu klassivenda piirasid mu riietusruumis sisse ja lihtsalt hakkasid mõnuga mu kallal mõnitama, sest tol ajal olin ma vaikne ja tagasihoidlik. Mõnitati mind isiklikult, mu peret, sõpru ja kui nad oleksid veel minuti kauem jätkanud, siis ma arvan, et ma oleksin kellegi neist koomasse peksnud (ja ma ei tee nalja). Üks klassivend lõpuks sekkus ja ütles, et see on liiale läinud, mille peale ütles üks nendest naerdes, et "ta tuleb homme kindlasti relvaga kooli". Mina olin tugevam ja ei korraldanud koolitulistamist ning nüüd olen koolist juba ammu väljas, samas sellised asjad meenuvad vahel ikka.

Olen juba nii vana eit,lõpetasin keskkooli 1957.a. Siis olid kõik vaesed,saada polnud ei kingi ega kleite. Lõpetamise aktusel oli seljas valge ja lihtne bembergist kleit. Olime tüdrukud, noored,meigita ja sätendavate kleitidetagi ilusad ja armsad. Pean ütlema seda, et määrav ei ole rikkus,sädelus, uhkus,vaid ilu on tagasihoidlikkus,mõistmine,lahke süda ja aval naeratus.

Kõik alandused lihtsalt ei lähe meelest, nii ka minuga. Klassijuhataja mõnitas mind kolmandas-neljandas klassis, lihtsalt riiete pärast, mis sest ma polnud räpane ja rumal. Lõpuklassis läks klassikaaslastega ka "huvitavaks" , sarnaselt artikli kirjutajaga. Sellest võib ju rääkida.

Vanermad peaksid tegema kõik, mis võimalik, et kasvatada lapses enesekindlust - pool sellistest "oi, nad vaatavad, hindavad, panevad pingeritta"-mõtetest tuleb sisemisest ebakindlusest, mitte sellest, et tegelikult ka keegi väga hindaks, arvustaks või põlastaks. Ka totakate märkustega suudab lapski toime tulla, kui temas on piisavalt usku iseendasse - ja selle saab ennekõike kodust. Mul on päriselt hea meel, et mul on vedanud - ei ole koolist ühtki sellist mälestust ei mul endal, ei mullu gümnaasiumi lõpetanud tütrel ega ka pojal, kes läheb sügisel põhikooli lõpuklassi. Väga kahju on neist, kel koolist ainult halvad mälestused ja kes pole ka hilisemas elus oma sisemist kindlust üles leida suutnud.

teksti aususe, selguse ja läbinägelikkuse osas meenuvad võrreldavana vaid vähesed (ja needki luuletajad), hämmastav valu ja vahedus, imelik oleks nagu valu eest tänada aga teen seda siiski

Meil olid kooli lõpuaktusel oletan, et enamusel enda tehtud soengud ja olemasolevatest riideesemetest ümber tehtud kleidid, mis nii mitmelgi enda õmmeldud. Rõõmustasime kõik elu tähtsa sündmuse üle ja tundsime end hästi.

Põhikool oli suhete osas raske. Keskkool oli päris lahe, kuna siis oli jobude arvamusest juba suva. Lõpupildile sai mindud vastavalt võimetele, mingit riietega punnitamist ei mäleta. Ülikond oli õlast veits suur, et oleks kasvuruumi. Eks meestel ongi lihtsam see riidevärk.

kõik on pidanud koolis kirjandeid kirjutama - seega olema kõik kirjanikud.

Turult oleks saanud ka odava huulepulga.Kõik kirjutavad kui vaesed nad olid.Uskumatu.
Kooli juttu küll usun.

Inetu pardipoja sündroom ja luige magus kättemaks. Anna andeks, aga kuidagi paha maitse jääb suhu sellest su loost. Ei sobi nagu nn menukirjanikule. Pole suuremeelsust. Aga ilma suuremeelsuseta ei saa olla head kirjanikku.

Sama tunne mis kirjanikku tabas ühe ebaõiglase vastiku kommentaari tõttu, tabab õppejõudu semestri lõpus lugedes üliõpilaste anonüümset tagasisidet. Sa võid saad sajalt tudengilt vaid kiidusõnu, kuid siis tuleb see üks, kes tunnistab, et pole õieti ei loengus ega seminaris käinud, ei omandanud ainest midagi - sest see oli nii igav - ja õppejõud oli vanamoodne krõhva, kelle aine ei olnud atraktiivne, paneks ennast siis vähemalt inimese moodi riidessegi ... Ja kogu su suure sisseelamisega ette valmistatud ja oma arust hästi õnnestunud ainekursus on allavett läinud, sest üliõpilane on klient ja klient on kuningas, sina, õppejõud, oled eikeegi.

Katsuge unustada möödunud kannatused ja Teie elu läheb iga päevaga aina ja aina paremaks ja Teist saab veel väga hea ja südamlik inimene mida need endised õelused saavad kahetseda.
Jõudu tulevasse ellu!

Aga miks nüüd, kui Sa oled arvamusliider, võtad Sa sõna buržuide poolt, rahva vastu.

kui käidi marlist kleiiidega ja padjakoti riidest kleitidega yks pool läikib ja teine mitte. Te olete nii ilus naine et voiks kasvoi seljakotiga minna ja krimka ei meeldi ja mis siis ta ju .luges selle läbi ja veel kividega loobitakse ainult kulsaeid vilju.

Tänan! Panid kirja mõtted mida minagi tunnen, kooli suhtes.

Suur tänu Katrinile!