Kommentaar
21. juuni 2017, 18:13

Jüri Pino | Jammu ja Kashmiri NSV (7)

Nimetus „kui ajalugu läinuks teisiti” on kohmakas. Võrreldes naksaka  What if?iga. Võinuks ju proovida „aga kui...” Siiski on need mõnusad lugeda. Siiamaani mu teada on Varrak neid võibolla-ajalugude kogumikke kaks tükki välja andnud ja kes pole veel lugenud, võiks.

Kuigi esimese jupi pea igast arutlusest – mis siis, kui Kristust ei lööda risti; kuningas Haroldit ei taba nool – võib ka vahele jätta. Et neid lugusid kirjutavad suuresti ameeriklased, läheb algus ajalootunnis õppimata jäetu ülekordamisele. Meie, kes me elajalikus nõukogude koolis käinud, isegi kolmelised, hakkame seepeale haigutama ja edasi lehitsema, et jõuda oletamiseni, mis siis saanuks, kui. See jääb pahatihti kõhnaks, nagu tuleks mahupiir vastu.

Vot sellega. Enesest mõista käsitletakse enim lähemaid juhtumisi ajaloost. Teist ilmasõda sõditakse nii ja naapidi ikka ja jälle läbi. Mis saanuks, kui Churchill oleks New Yorgis auto alla jäädes otsa saanud; kui tema asemel olnuks teine peaminister; kui Chamberlain poleks Müncheni-reisi ette võtnud; kui Hitler langenuks esimeses ilmasõjas. Igasugust põnevat. Väga paljudel juhtudel jõutakse tõdemuseni, et ju tulnuks Berliinile aatomipomm visata. Või Moskvale.

Et Hitler-Stalin omavahel karvupidi kokku lähevad, võetakse alati enesestmõistetavusena. Lähiajaloo kaks alustala. Aga kui?

Seltsimehed omavahel

Siiamaani jääb natuke segaseks, kuidas kaks vägagi sarnase ilmavaate ja kommetega kaabakat omavahel üldse tülli said minna. Nad ju klappisid hästi. Mõlema ideoloogia oli sotsialistlik ehk inimvihkajalik. Mõlemad valdasid masse ning tegid kõik, et inimesed püsiksid massina. Mõlemad olid väga kõvad poliitikud ehk vähimagi südametunnistuseta tüübid. Koonduslaagrid, pidev võitlus, vaenlase otsimine, marsid ja muu lärm, tsensuur, ajupesu. Vähemalt Stalini teod mõjuvad siiamaani – ja ei ole vaja ennast petta arvamisega, et ainult Venemaal.

Muidugi oli erinevusi, ent need rohkem isiksuslikud. Laua taga poleks nad sõbrad olnud. Karsklasest boheem ja veinitundjast abrekk, need ei sobi kokku. Hitleri lakkamatu vada oleks Jossif Vissarionovitši kiiresti ära tüüdanud. Suitsetamine veel omaette teema.

Aga see pole tähtis. Mängitagu, et sõbrad ei lähe tülli. Niisiis. 1939, pakt on sõlmitud, Ida-Euroopa jagatud. Väidetavasti oli Kremli lustivee mõju all Ribbentrop nalja visanud, et NLiit võiks nüüd Berliin-Tokio teljega ühineda. Tuntud ka anti-Kominterni pakti nime all. Stalin muhelenud.

Seltsimees Stalin saadab seltsimees Hitlerile oma kaupu, seltsimees Hitler vastu omi. Ehk siis ilmselt läheb Saksamaale igasugu tooraine ja toit, vastu tuleb peentoodang ja teadmised. Mõlemad rahul. Hitler võib rahumeeles jätkata sõda läänes. Tal pole vaja raisata terast tankidele ja võttes kuulda Dönitzi nuiamist, annab sellele tellitud 300 allveelaeva. Ja tõenäoliselt Churchill kukub. Näljaste briti masside nõudmisel. 1940. aastal oli hetk, kui Suurbritannias jätkus süüa vaid kuueks nädalaks. Saksamaa läks sõtta vaid 57 allveelaevaga, millest vaid 22 oli võimelised ookeanile jõudma. Ülejäänutest TypII hüüti kanuuks. Mittehellitavalt.

Või ka ei kuku. Polegi tähtis. Tähtsam – Briti mereblokaad poleks Saksamaale midagi lugenud. Suur ja rikas NLiit toidab ja varustab kütusega.

Oletatavasti võinuks tõeks saada Ribbentropi pakti sõlmimisel pillatud nali, et NLiit ühinegu nüüd Kominterni vastase paktiga. Või vähemalt leppigu Jaapaniga ära. Kellega ju väga tülis ei oldagi. Mispeale ka Jaapanil oleks kama kaks, kas seltsimees Roosevelt müüb kütust või mitte. Seltsimees Stalini käest on lähem vedada. Ei mäleta, kes ütles, et nafta on sõja veri. Nii võinuks samuraid rahulikult Hiinas oma veriseid toimetusi toimetada.

Aga seltsimees Stalin. Siiani läheb see oletamine suunas, nagu lasknuks ta end rahumeeles sõpradel lüpsta. Mida vanast vuntsist ju kuidagi oodata ei võiks.

Kaege. Sattus täiesti kogemata pihku üks raamat riiulist „neid ei loe kunagi keegi”. Sergei Matvejevitš Štemenko, armeekindral, punaarmee kindralstaabi kauaaegne töötaja, 1948-52 koguni ülem. Sõja ajal operatiivosakonna juhataja, varem mitmete suundade operaator. Kes möödaminnes – tsensor magas – mainib 1941. aasta kevadel läbi viidud sõjamängu, millesse on kaasatud Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia sõjaväeringkonnad. Štemenko ise on sel ajal Lähis-Ida ((!) suuna juhataja kindralstaabis. Viskab veel, kuis 1940. aasta sügisest hakati Lähis-Ida teatrit põhjalikult tundma õppima.

India NSV

Kas võis olla mingi kokkulepe, et Hitler möllab läänes, jaapanlased Hiinas ja seltsimees Stalin suunab oma jõu lõunasse? Mainitud kaks sõjaväeringkonda piirnevad Iraaniga. Iraanist tuli tollal Briti nafta. Iraan piirnes Briti Indiaga. Iraan oli sõjaliselt täiesti jõuetu.

Tegelikkuses, kui 1941 läks Iraani ühiseks okupeerimiseks, tegid venelased ja britid selle nädalaga ära. Seltsimees Stalinil, kuigi oli september 1941, oli kuskilt võtta kolm armeed ja 1000 tanki pärslaste peale saatmiseks.

Oletatagu, et läänes olnuks sõber Hitler? Punaarmee jõudnuks Indiasse sipsti. Britid jäänuks ise igasuguse kütuseta Pärsiast. RAF ei saanuks lennata. Royal Navy seilata. Kroonijuveelis, nagu poolkontinenti hellitavalt hüüti, möllas Mahatma. Britid ei olnud seal enam eriti populaarsed.

Täiesti põrunult arutades võinuks suunata Iraani kaudu Iraaki pundi sakslasi. Lisaks Aafrika-korpusele Levantkorps? Distsiplineeritud sakslased saanuks aru, erinevalt punaarmeelastest, käsust mitte tarvitada kohaliku elanikkonna nähes õlut. Venelased India peale rahvaid vabastama, sakslased läbi Iraagi Süüriasse ja lõuna poole, Egiptuse suunas, Rommelile vastu.

Kuni punaarmee vabastab sipoisid, kuulutab välja rahva tahtel India Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Föderatsiooni ja lükkab Mahatma Gandhi selle presidendiks. Koosseisus Jammu ja Kashmiri NSV. Mis kõik avaldavad soovi astuda Nõukogude Liitu.

Edasi? Jumal üksi teab. Kindlasti elaksime me väga veidras maailmas.