„Su poeg on elus,“ ütles sõber Bill telefonis.
„Bill andis toru mu pojale ja poeg ütles: "Tere, isa!"," sedastas Kerrigan.
Selgus, et surnukeha identifitseerimisel tehti mingisugune eksimus, sest 6. mail leitud mehe surnukehaks arvati olevat 57-aastane Frank M. Kerrigan, kes on vaimupuudega ja elas tänaval. Kui mehe 82-aastasele nimekaimust isale ta poja surmast teatati, öeldi, et laip tuvastati sõrmejälgede järgi.
„Kui keegi ütleb, et mu surnud poja isik on tuvastatud sõrmejälgede järgi, siis ma usun neid,“ ütles vanem Kerrigan. „Kui ta oleks identifitseeritud muul moel, oleksin ma koheselt kohale läinud.“
Ekslikult surnuks tunnistatud Franki õde Carole käis sündmuspaigas, kust laip leiti, et viia sinna foto, küünla, ja lilli. „Oli väga raske olla seal häirivas sündmuspaigas. Seal oli verd ja räpased tekid,“ ütles ta.
12. mail pidas perekond 20 000 dollarit maksnud matused, millel viibis ligi 50 inimest. „Me arvasime matvat oma venda,“ ütles Carole. „Keegi teine sai nüüd selle ilusa ärasaatmise. Kohutav!“ ütles ta.
Tundmatu mateti vanema Kerrigani naise, ehk surnuks peetud Franki ema lähedusse.
On arusaamatu, kuidas surmajuhtumite uurijad laiba identifitseerimisega nõnda rängalt eksisid.
Kerrigani advokaat ütles, et ametnikud ei saanud sõrmejälgedega tuvastamist teha ja tuvastasid laiba seega vana dokumendifoto järgi. Kui perekond teavitas ametnikke, et nende poeg on ikkagi elus, siis prooviti uuesti sõrmejälgi lugeda. Siis selgus, et laiba näol on tõesti tegu kellegi muu kui Frankiga.
Kommentaarid