Te ei ole liige, kuid te mäletate endiselt aega, mil teile tundus, et rahvuslik koonderakond „Isamaa“ vedas nõukogude kommunismi vastast poliitilist joont. See oli võrdlemisi sirge joon, mitte sinusoid või „oige ja vasemba“. Ning just seepärast, et see on olnud ka teie joon, on teil – ja mitte ainult teil – õigus saada teada, mis toimub tegelikult.
Küsimisest ei piisa, pealegi, kellelt sa siin rabasaarel kännu otsas küsid? Lind ei vasta, metsloomad hoiavad Varale. Te tahate teada ja mitte piirduda küsimaga, aga mis oleks loomulikum, kui ennekõike seletaksid teile asja ära IRL-i omad inimesed. Mitte kõneisikud või koguni esimees üksi, vaid vähemasti kõik need, keda ennevanasti nimetati aktivistideks ja delegaatideks.
Kus on analüüs?
Sellest, et Margus Tsahkna ning Marko Mihkelson räägivad midagi alles pärast lahkumist IRL-i liikmeskonnast, sellest on vähe ennekõike põhjusel, et nende repliikides puuduvad analüütilised argumendid. On, nagu poleks kumbki neist iialgi lugenud Marie Underit: „Et eales elu poole suuga/ Ei teeniks ma.“ („Soov“ 1972).
Margus Tsahkna sõnade kohaselt ei koondunud erakond oma esimehe uute algatuste taha. Mis nood algatused õieti olidki? Erakond avatumaks ja parem koalitsioon koos Keskerakonna kui Reformierakonnaga. Senisest avatuma erakonna – tahaksin väga teada, kes siis selle erakonna varem õieti sulges? – liikmetel oleks tulnud ühe esimese asjana aga küsida esimehelt, miks ta on jätnud täiesti laokile kaks põhimõttelist asja, nimelt (1) erakonna uue programmi sõnastamise kõigile arusaadavas vormis ja (2) vaimse töö piirkondades.
Inimesed ei oota üleüldisi sõnu. Neile ei ole mõtet pajatada konservatiivsusest „Võõrsõnade leksikoni“ järgi. Olukorras, kus neile tuleb lähemale ainult surm, tahavad nad teada vähemasti sedagi, mis läheb Eestis paremaks, kui kõik muu järjest kaugeneb.
On teada, et IRL-i eestseisuses ja volikogus tekitas minek koalitsiooni koos Keskerakonnaga küllalt terava vastuseisu. Ma ei arva, et ainukesteks põhjusteks olid Keskerakonna kehtiv leping Venemaa parteiga „Ühtne Venemaa“ ning Eestis elav venekeelne rahvastik. Keskerakonda toetavad üsna paljud eestlased, täpsemalt need, kes oma mõtlemisviisilt pooldavad heaoluühiskonda keskklassile jõukohasel viisil.
Keskerakond sündis mäletatavasti just keskklassi huvides, ehkki, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et keskklass sünnib niikuinii, selleks ei ole erilist Keskerakonda tarvis. Seesama klass ei ole aga kunagi olnud IRL-i ühiskondlikuks ideaaliks. Keskklass ei mõtle nagu rahvuslane, sest keskklassi jaoks on tasakaal tähtsam kui radikaalsus.
Mida on IRL-il öelda nendele kaasmaalastele, kellel on meie omadest (pere ja rahvuslus) teistsugused ideaalid? Näiteks Tallinnas, kus on koos kõik kolm klassi, töölisklass, keskklass, rikkurid pluss läbirändajad? Mida on neil hakata peale Margus Tsahkna arvamisega, et koalitsioon vasakpoolsetega vabastas IRL-i Reformierakonna puudli kondipurust (puudel ei söö suuri konte)? Kõigepealt – kas nõnda andis Margus Tsahkna mõista, et kord oli temagi „peapuudel“? Ja teiseks: kas olla Keskerakonna puudel on nüüd parem? Puudlist ei saa saksa lambakoera.
Koalitsiooni hind
Kui lugeja siinkohal küsib, kas ma isiklikult pooldan praegust koalitsiooni või mitte, siis vastus on järgmine: eelmises koalitsioonis ei pooldanud ma seda, et IRL kaotas oma iseseisva näo ja praeguses koalitsioonis ei poolda ma selle hinda, mille maksmine seisab alles ees. Kui sügisel jõutakse järgmise aasta riigieelarve menetlemiseni, hakkab riigikogu iga liige küsima oma poolthääle eest hinda, mille määrab juba tema.
Äraseletatult on ka järgmise aasta riigieelarve populistlik ehk paigast ära. Kui IRL ei ole sellega nõus, kaotab ta hääli veelgi rohkem, kui ta aga on nõus, siis ta jääbki teiste tõugata-lükata. Pean täiesti võimalikuks, et IRL-i uus programm valmib alles siis, kui meie erakond on taas opositsioonis, ainult et – kellele seda siis veel vaja on?
Eespool ei ole tulnud jutuks Marko Mihkelson. Jällegi on see minu arvates väga otsitud vastus, nagu ta oleks solvunud seepeale, et pole saanud kohta, mida ta arvavat olevat väärt. Tuletan meelde, et Eesti-Vene piirilepingu järjekordse sõlmimise eel oli ta tänase kaitseministri Jüri Luigega üsna samal seisukohal, nimelt et see leping tuleb sõlmida võimalikult kiiresti.
Siis ei süüdistatud kumbagi selles, nagu ajaksid nad Kremli-meelset poliitikat. Lähtuti võimalusest, et kui Venemaal läheb rahututeks, siis ilma piirilepinguta me ei jaksa sealseid põgenikke kontrolljoonel kinni pidada. Seda esiteks. Teiseks aga oli ilmne, et kui NATO vägede kohalolu Eestis suureneb, siis on juba NATO kui terviku huvides, et NATO-t ei saaks süüdistada nihkumises markeerimata kontrolljoone taha.
IRL-i jaoks seisneb probleem niisiis erakonna – või ka konservatiivse rahvusluse – välispoliitilises profiilis, mille saab sõnastada ikkagi teatav meeskond. Inglise konservatiivide juurde ei ole mõtet minna teatama, et „Tere, trastu! Mina olen ka konservatiiv“. Sealne konservatiivsus rajaneb ajalooliselt maaomandil. Kui palju on IRL-i liikmeskonnas talupidajaid ja toetajaskonnas karjamõisnikke? Ja kas nad kõik on volitanud Marko Mihkelsoni olema Eesti konservatiivide julgeolekupoliitika eestkõnelejaks?
Kui ta seda tõesti tahab, siis tuleb tal teha tööd, mille kasutegur on alati kuni 30 %, mitte rohkem. Ta on olnud tipmises poliitikas pikka aega, kuid tal pole mitte ühtegi õpilast. Sama vea tegi Margus Tsahkna ja enne teda juba Urmas Reinsalu.
Kus on järelkasv?
IRL-il on tulevik, kui meil on poliitilisi järglasi, mitte me ei otsi kandidaati Tallinna linnapea kohale varjaagide keskelt. Ma ei mäleta ainsatki pikemaajalist linnapead, kes oleks vankumatu IRL-lane. Ent lihtsurelik valija jälgib väga tähelepanelikult, milliseid olulisi positsioone IRL täidab. Ja kui ta IRL-i inimesi ei märka, siis otsustab ta ka ilma vastupropagandata, et erakond on nõrk.
See iseenesest ei ole mingiks troostiks, et praegusel ajal on kõik Eesti erakonnad nõrgad. Oleks ka pentsik õpetada omaenese erakonnale läbi ajakirjanduse, millise nurga tagant või mati alt peaks IRL oma tugevuse üles otsima.
Preilid, prouad ja härrad peavad lihtsalt ära õppima, et pääseda võimule ja püsida seal pöördub lõpuks hiilivaks diktatuuriks või kui nii öelda tundub liiga rängana, siis stagnatsiooniks. Kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, kui ka IRL muutub võimu tarbijaks.
Tänaseks oleme jõudnud selles suures "aatelisuses" sinna kuhu pidigi jõudma-viimane kustutab tule !