Millised on Eesti võimalused kaitsta oma rannikut? (22)

Rannikupiirkond on väga oluline, sest seal tegutseb suurem osa inimkonnast ja seal toimub enamik meie planeedi majandustegevusest. Rannikupiirkonnas on sõjategevus merel, maal ja õhus omavahel tihedalt läbi põimunud, ohud võivad olla väga eripalgelised ja ilmneda ootamatult. Sellises keskkonnas on eelistatud detsentraliseeritud väeliikide ülene juhtimine ning väiksemad, kiiremad ja odavamad platvormid. Edu on võimalik saavutada ainult kõigis keskkondades toimuvat mõistes ja väeliikide vahelise koostööna.

Läänemeri on pruun

Maailmameri on katkematu veekogude süsteem, mis katab 71% Maa pinnast. Mandrid, saarestikud ja madalikud jagavad selle terviku meredeks ja ookeanideks. Geograafiliselt eristatakse avamerd või avaookeani ja kinniseid meresid. Täpsemalt võib mered liigitada mandriga piirnevateks ääremeredeks, saarestikevahelisteks meredeks ja ainult ühe väina kaudu avaookeaniga ühendatud sisemeredeks.

Viimaste hulka kuulub ka Läänemeri. Ajalooliselt on avaookeani nimetatud siniseks veeks (blue water), siseveeteid ja rannikumerd pruuniks veeks (brown water) ning nende vahelist ala roheliseks veeks (green water). Vastavalt oma operatsioonipiirkonnale ja võimetele jaotatakse ka mereväed sinise, rohelise ja pruuni vee merevägedeks (blue, green, brown water navy). Rusikareegel on, et sinise vee merevägi suudab tegutseda ka rohelises ja pruunis vees, aga mitte vastupidi.

Hoopis uuem ja sõjaliselt relevantsem on rannikupiirkonna (littoral) mõiste. Lihtsustatult hõlmab rannikupiirkond seda osa merest, millel toimuvat saab otseselt maalt mõjutada, maismaad, millel toimuvat saab otseselt merelt mõjutada ja neid katvat õhuruumi.

Kui arvestada, et Afganistani sõja ajal tulistati Afganistani tiibrakette ka India ookeanil asunud laevadelt ja hiljuti tulistas Vene Kaspia flotill rakette Süüriasse, võib rannikuvöönd vähemalt maa suunal üllatavalt suur olla. Isegi äärmustesse laskumata kuulub kogu Läänemere piirkond, Eesti sealhulgas, kindlalt rannikupiirkonda. Turvalist tagalaala ei ole siin olemas vähemalt seni, kuni puudub kaitse merelt ja õhust lähtuvate ohtude vastu. Rannikupiirkond on väga oluline. 80% maailma rahvastikust elab merest 200 miili (370 km) kaugusel või lähemal. Rannikupiirkonnas asub enamik maailma suurlinnadest, seal toimub enamik merevedudest ja kaubandusest.

Kolmemõõtmeline kihiline kaitse

Avamere kõige tähtsamad omadused on kaugus ja ilm. Näiteks Brasiilia ja Hispaania vahele jääb 1770 miili (3278 km) ja laev peab suutma seda läbida ilma, et ta saaks vahepeal sadamasse minna. Ookeanil võib tormilainete kõrgus ulatuda 25 meetrini. Need omadused seavad avamerel tegutsevatele platvormidele karmid nõuded.

Esimeseks nõudeks on mobiilsus. Mobiilsus on võime läbida pikki vahemaid ning see koosneb kiirusest ja autonoomsusest. Autonoomsus tähendab seda, et laeval peab olema piisavalt varusid (kütust, määrdeaineid, vett, toitu jm), et pikka aega merel ja liikumas püsida. Teiseks nõudeks on merekindlus. Laev peab suutma avamere ilmale vastu seista nii, et nii süsteemid kui inimesed püsivad tegutsemisvõimelised. Kõige selle tulemusena peab avamerel tegutsev laev olema suur. Ainult suurele laevale mahub piisavalt varusid ja see on ka merekindlam. Suurele platvormile mahub ka palju ja mitmekülgset relvastust, mis võib katta kõiki peamisi meresõja valdkondi (principal warfare areas). Sobivad platvormid avamerele on näiteks lennukikandjad, ristlejad ja tuumaallveelaevad.

Ühendusteed on avamerel "teed" ainult tinglikult, sest füüsilised tõkked puuduvad ja vähemalt teoreetiliselt on võimalik valida lõpmatu arvu marsruutide vahel. Praktiliselt on eelistatud muidugi kõige lühemad marsruudid, kuid ühendusteede täielik läbilõikamine on avamerel ikkagi võimatu. Sõda avamerel soosib tsentraliseeritud juhtimist. Kuna võitlus toimub seal, kus on laevad, tuleb oma laevastik ühtse rusikana koos hoida. Kõigi laevade sensorite ja relvade koostöös luuakse laevastiku ümber kolmemõõtmeline kihiline kaitse ja ollakse valmis ühiselt kõigi vahenditega avastatud vastast ründama. Kui sõjategevus toimub keset merd, ei ole väeliikide vaheline koostöö kuigi oluline. Maaväel puudub niikuinii igasugune roll ja lennuvägi, st lennukikandjal baseeruvad lennukid ja helikopterid, tegutsevad laevastiku huvides.

Meresõda rannikupiirkonnas

Rannikupiirkonnas on vahemaad palju väiksemad. Tallinna eraldab Stockholmist kõigest 220  miili (407 km) ja Helsingist veelgi vähem. Muuhulgas tähendab see seda, et sõbralik sadam pole kunagi väga kaugel.

Rannikupiirkonna ilmastik ei ole nii karm kui avamerel. Rannikupiirkonna olulisimaks omaduseks on hoopis liigendatus. Saared, poolsaared ja väinad jaotava rannikupiirkonna mitmeks eraldiseisvaks osaks, kus võivad valitseda väga erinevad tingimused ja olukord ning mille vahel liikumine võib olla raskendatud. Laevateed kulgevad nende ümber. Seega on laevaliiklus kanaliseeritud.

Kuigi enamikku punktidesse viib tavaliselt mitu laevateed, on neid võimalik reaalselt läbi lõigata. Samuti võimaldab mereala liigendatus luua laevade, meremiinide, maalt lastavate laevavastaste rakettide ja merelennuväe koostöös terveid vastasele läbi- või ligipääsmatuid alasid. Rannikupiirkonnas ei ole meri omaette sõjatanner vaid sõjatandri osa. Laevastikuüksused peavad alati arvestama maalt lähtuvate ohtudega. Samas saab laevastik maal toimuvat nii tule kui dessantidega otseselt mõjutada ja laevade õhutõrje võimet saab kasutada maismaal asuvate üksuste kaitseks.

Piiratud merealal pole laevastikel ja suurtel sõjalaevadel võimalik märkamatuks jääda, aga väiksemad laevad saavad ennast lahtedesse ja saarte vahele ära peita ning äkkrünnakuid korraldada. Kuigi rannikuvööndi ilmastik on avamere omast leebem, võib see koostöös geograafia ja inimtegevusega tekitada tõsiseid probleeme laevade ja lennuvahendite sensoritele. Vee kihistumine ja segunemine moonutab sonaripilti ning keskkonnamürad varjavad otsitava signatuuri. Muutlik ilm ja ranniku lähedus moonutavad radaripilti ning tekitavad valekajasid. Tsiviillaevandus on rannikupiirkonnas märksa tihedam kui avamerel. See tähendab, et nii oma kui vaenlase laevad saavad ennast neutraalsete laevade sekka peita ja sihtmärgi valik on raskendatud. Kokkuvõttes on olukord rannikupiirkonnas ebaülevaatlikum, ohud ilmuvad ootamatult ja eelhoiatusaeg on lühem.

Kuigi rannikupiirkonnas on laeva kiirus isegi olulisem kui avamerel (võimalik kiirelt ühest piirkonnast või baasist teise liikuda ja äkkrünnakuid korraldada), ei vaja laev nii suurt autonoomsust ega pea olema nii merekindel kui avamerel. Platvormi suurus ei ole rannikupiirkonnas eeliseks vaid pigem vastupidi. Eriti oluline on väike süvis, sest suure süvisega laevad on madalikule sõitmise ohus, kulutavad rohkem kütust ja peavad oma kiirust piirama. Suurema kiiruse ja väiksema süvise tagavad näiteks pool- või täisplaneeriv kere, jetid ja veealused tiivad. Muidugi ei mahu väikesele platvormile lõpmatult relvi. Seepärast ei suuda väikesed sõjalaevad katta kõiki meresõja valdkondi vaid peavad reeglina keskenduma ainult ühele neist näiteks pealvee-, allveelaeva- või õhutõrjele. USA merevägi on küll juba aastaid üritatud luua universaalset rannikupiirkonda sobivat sõjalaeva (littoral combat ship), kuid see projekt pole seni tellijate ootusi täielikult rahuldanud. Rannikupiirkonna platvormid on avamere omadest reeglina odavamad, sest neile esitatakse madalamaid nõudeid ja neid peab olema palju – ka kõige võimekam laev ei saa tegutseda mitmel üksteisest eraldatud merealal üheaegselt.  Eelistatud võitlusvahendid rannikupiirkonnas on korvetid, raketikaatrid, väikesed allveelaevad, (maismaal baseeruv) merelennuvägi, mehitamata lennuvahendid, kaldalt lastavad laevavastased raketid ja meremiinid.

Erinevalt avamerest pole rannikupiirkonnas võimalik vastast ühe hoobiga purustada. Pigem kujuneb konfliktist üksikutest kokkupõrgetest koosnev kurnamissõda, mida peetakse erinevate väeliikide koostöös ja kus ka nõrgemal poolel on võimalus ootamatuteks vastulöökideks. Rannikupiirkond soosib detsentraliseeritud ja ülesandekeskset juhtimist. Kuna laevastikku pole võimalik koos hoida, vaid see peab tegutsema erinevate tingimustega merealadel olukorras, kus tuleb ootamatule ohule väga kiiresti reageerida, on tsentraliseeritud juhtimine liiga aeglane ja kohmakas.

Kuna edu saavutatakse rannikupiirkonnas kõigi väeliikide koostöös, peab juhtimine olema piirkonnapõhine ja väeliikide ülene (joint). Kõige olulisem on olukorrateadlikkuse saavutamine. Ainult ümberringi toimuvat mõistes on võimalik tabada õigeid sihtmärke ja ohtudele aegsasti reageerida. See eeldab häid ja töökindlaid sensoreid ning side- ja juhtimissüsteeme.