Olümpiaragbi on paeluv, hoogne ja nauditav spordiala. Pildil Eesti (valges) ja Peterburi profisatsi madin.Foto: Tiina Kõrtsini
Spordivaria
17. juuli 2017, 14:21

Ragbiliidu president Ragnar Toompere: EOK suhtumine meisse on kalk ja arrogantne

Olümpiaragbi – paeluv ja füüsiliselt nõudlik ala, millest EOK ei huvitu (1)

Olümpiaragbi on paeluv, hoogne ja nauditav spordiala. Isegi nii madalal tasemel, nagu seda oli nädalavahetusel Tallinnas toimunud Euroopa meistrivõistluste nõrgima seltskonna (kohad 37-44) turniir.

Kodumeeskond Eesti saavutas seal aegade parimat tähistava neljanda koha (riikide arvestuses kolmanda, sest ees oli ka väljaspool arvestust mänginud võistkond Peterburist). Mudaliigast päästnuks meid võit Soome üle, kuid reaalsuses saime põhjanaabritelt otsustavas matšis 0:31 kolaka.

Ragbiliidu president Ragnar Toompere tunnistab keerutamata: Soome alistamine olnuks eneseületus, sest üle lahe kutid on meist arengus kolm kuni viis aastat ees. Liiatigi pole Eestis, peamiselt inimressursipuudusel, toimunud korraliku spetsialiseerumist olümpiaragbile (koondises oli vaid kaks meest, kes keskenduvad ala 7 vs 7, mitte 15 vs 15 variandile).

Olümpiaragbi on paeluv, hoogne ja nauditav spordiala. Pildil Eesti (valges) ja Peterburi profisatsi madin. Foto: Tiina Kõrtsini

Seda oli ka platsil näha, sest eestlased jooksid tihti tavaragbile iseloomulikult pea ees vastase kaitseliini sisse, selmet palli kärmelt äärelt äärele kõigutada ja nõelamiskohta otsida.

Kaks mängu on pealtnäha sarnased, aga oma olemuselt küllalt erinevad. Väljaku mõõtmed ja reeglid on küll samad, ent olümpiaalal on mehi kaks korda ja aega ligi kuus korda vähem (2x7 min vs 2x40 min). See tähendab, et too versioon on füüsiliselt palju nõudlikum ning eeldab pigem väledaid ja sitkeid mehi kui turskeid jõujuurikaid.

Mõlemal alal koondise kaptenipaela kandev Kullar Veersalu kinnitab, et seitsme mehe ragbi eeldab väga kõva füüsilist baasi. „Kui muidu öeldakse, et ragbimeeskonnas on roll igale inimesele, siis seitsmes (viitega mängijate arvule väljakul – M.T) võib see keeruliseks minna,“ ütleb ta. „Sinust joostakse lihtsalt mööda või üle.“

Eesti ragbikoondis, kapten Kullar Veersalu vasemal. Foto: Teet Malsroos

Tribüünilt eristab olümpiaragbit tavalisest hoogsam ja vaheldusrikkam etendus, aga mängijate vaatevinklist? „Seitsmes on koguaeg palju ruumi ja kõik mängijad peavad olema väga tehnilised,“ selgitab Veersalu. „Kui keegi on nõrgem, siis vastane kasutab selle kohe ära.

15 katavad järgmised mehed selle koha ära, eksimused pole nii valusad. Samuti on 15 rohkem palli pärast rüselemist, võideldakse meetri võrra edasi liikumise pärast. Seitsmes on palliga tagasi jooksmine aga täiesti okei. Taganed ja otsid uuest kohast läbipääsu. Seitsmes tahad igal rünnakul skoorida, 15 aga teenida meetreid try-joonele (joon, mille taga tuleb pall maha panna, et teenida viis punkti – M.T.) lähemale.“      

Nii Toompere kui ka Veersalu nimetavad ala olümpiaversiooni pigem ragbimeeste suvelõbuks. „See on ka mujal maailmas nii, et seitse on suve- ja 15 talvesport,“ ütleb Toompere. „Kahepäevane turniir suvel päikesepaistelise ilmaga on mõnus ja palju sotsiaalsem. See on lõbu, aga 15 on meeste sport.“

Ragbiliidu president Ragnar Toompere. Foto: Tiina Kõrtsini

Koduse turniiri kokkuvõtteks tõdesid mehed, et ehk ongi hea, et me veel madalaimast grupist välja ei rabelenud. Aste kõrgemal minevat asi karmiks, mida tõestasid mullu mudaliigas madistanud Montenegro tänavused kolakad.

„Tasemevahe selle ja ülemise grupi vahel on päris suur,“ teab Veersalu. „3.-4. koha mängu pealt üles jõuda polnuks kõige parem, pigem võiksime üles liikuda siis, kui siin grupis kõigist üle sõidame. Aga unistame sellest, saaksime seitsmele orienteeritud meeskonna kokku, kes harjutakski vaid selle mängu strateegiat.“

Olümpiaragbi on paeluv, hoogne ja nauditav spordiala. Pildil Eesti (valges) ja Peterburi profisatsi madin. Foto: Tiina Kõrtsini

Arenguks oleks aga eelkõige tarvis raha, millega oskusteavet sisse osta. Kuivõrd tegu on olümpiaalaga, ehk paneb Eesti Olümpiakomitee oma õla alla? „EOK on minu jaoks väga valuline teema,“ muutub alajuht Toompere mõtlikuks. „Nende suhtumine on, et võime teid ju ära kuulata, aga ega me teid millegagi aitama ei hakka.

Nende vastus on, et teil pole ju mingit šanssi olümpiale kvalifitseeruda Aga see on ju kana-muna olukord. Ega alaliidus meil keegi palka ei saa, praegused treeneridki on vabatahtlikud… Me ei vaja tipptasemel peatreenerit, vaid head baasoskuste treenerit, kes võtaks 16-17aastased ja õpetaks neid. Soomel on suur olümpiakomitee toetus, aga meie oma suhtumine on nii kalk ja arrogantne, et…“