Foto: Aldo Luud
Kommentaar
21. juuli 2017, 17:41

Einar Ellermaa | Kas olete viimase poole aasta jooksul Lätist alkoholi ostnud? (56)

See näib olevat sotsioloogilistes küsitlustes levinud küsimus, sest mina olen viimase poole aasta jooksul sellele kaks korda vastanud „Ei!“.

Nüüd võin vastata „Jaa!“. Käsin jälle Ainažis. Kuna puhkus viib niikuinii edelasse, siis kuulub uus turismiatraktsioon reisi juurde. Turist vajab häid elamusi, eriti nii vihmasel ja külmal suvel.

Aasta tagasi kauples Alko1000 kett endises Ainaži piirivalvemajas alkoholiga kahel korrusel. Pood oli kogu aeg rahvast täis, hinnad kolmandiku võrra odavamad kui meil ja kastid muudkui liikusid poest autodesse. Nüüd on aga kilomeeter Läti poole maantee ääres põllul ka SuperAlko suur alkoholikaubamaja ja ka see on rahvast täis. See ilmus sõidu ajal äkki põllult silme ette nagu Eesti alkoholipoliitika ausammas ja Puškinit parafraseerides kõrgub ta seal veel uhkemini praegu kui karskussammas.

Selgus, et 2016. aasta oktoobrist on SuperAlko kauplus avatud ka Lätis Valkas ja detsembrist siis töötab Ainaži suur pood. Ega sel teemal ju nii-öelda keskajakirjanduses uudiseid tehta, et Lätis avati järjekordne eestlastele mõeldud alkoholikaubamaja. Sellepärast levib see info rohkem suust suhu.

Valitsus eirab elu seadusi

Eesti-Läti piiril asuvad alkoholipoed on nagu Soome televisiooni vaatamine nõukogude ajal. Edastatav programm oli oluliselt parem kui kodumaal, inimesed rääkisid neist saadetest kogu aeg ja igaühel oli mingi allikas, kust ta sai salaja paljundatud Soome televisiooni kavasid. Aga ametlikult räägiti sellest ainult vahel EKP pleenumil ja seejärel ka Rahva Hääles, et sealse telepildi kaudu imbub meie inimestesse roiskuva kapitalistliku lääne mentaliteet.

„Meil on viis kasti õlut ja palju viina,“ laulab Smilers. Lätis Eesti piiri äärsetes  alkoholipoodides on silma järgi levinuim kogus kümme kasti õlut ja viis kasti viina. Ja pudinaid veel peale. Aga juulikuust tõstetud lahja alkoholi aktsiisi mõju alles hakkab meid Läti poodidesse saatma. Aktsiisi lisatõus  juulikuus tõstis viiekraadise ja pooleliitrise õlle hinda meil umbes 20 senti. Praegu igatahes on meie poodides müüdava õlle ja Lätis müüdava õlle hinna vahe juba kahekordne.

Lätis saab kvaliteetse õlle kätte 1.20–1.40 eurot liiter, meil maksab sama palju pool liitrit, kui mõni toode pole just soodushinnaga. Kvaliteetsed veinid on Lätis kolmandiku võrra odavamad ja viinad ka. Mitu Eesti viina on Lätis müügil nelja ja poole euroga pudel, meil maksab see aga vähemalt seitse eurot. Üks viin maksis Lätis ka 4.39 eurot.

Veebruaris 2017 saime lugeda uudist, mis nii mõnedki parastama pani: „Eestlaste jaoks alkoholi sihtkohaks muutunud Lätis tõuseb märtsist alkoholiaktsiis.“

Tõusiski, aga viin läks kallimaks umbes 15 senti, kohver õlut 20 senti, veinid viis senti ja pooleliitrine õlu üks sent!

Lätlased tegid huumorit ja peavad peenikest naeru.

Kuidas seal „alkoholismivastase võitluse eesliinil“ siis ka oli? See on ebapoliitkorrektne vastus, aga mulle meeldis see asjalikkus ja elevus, millega kaasmaalased ja meie sõbrad soomlased poodi sisenesid ja oste tegid. „Nii, mis meie plaan ette näeb, kõigepealt viinad?“ arutas kolm poodi sisenejat.

Tõstuk tõstis poe lae alla euroaluste kaupa viinakaste, seisin keset alkoholikaubamaja, vaatasin ahvatlevaid hindu ja õhinas ostjaid ning mõtlesin, miks peab valitsus elu seadusi täielikult eirama ja niisugust asja oma rahvale korraldama.

Harjume uue (eba)normaalsusega?

Aktsiisipoliitika tekitab uue normaalsuse ja muudab ka inimeste ja perekondade käitumismustreid: reisi planeerimine, autos ruumi leidmine, kodus ladustamispaiga leidmine. Tekivad tutvuskonnad, kes üksteisele Lätist kaupa toovad. Uus normaalsus küsib ka seda, kui tugev on koduse alkoholilao kutse. Minu isiklik kogemus on niisugune, et veinid ei sosista „Olen siin!“, aga külmkappi pandud kast Lätist ostetud õlut sosistab küll kutsuvalt isegi siis, kui külmkapi ust ei ava.

Need on nii-öelda normaalsused, millega me alles õpime harjuma. Aga arvestades seda, et alkoholi hinnavahe kasvab, aga Läti Eestist kaugemale ei lähe, tekib uus normaalsus kiiresti ja mõne aasta pärast sellest enam omavahel isegi ei räägita. Nagu nõukogude ajal põhjaeestlased ei rääkinud, et täna õhtul hakkame Soomet vaatama.

Kas just niisugune käitumismuster oli see, mis meie elust veel puudu oli?

Raha on omaette teema. Saku Õlletehase müügidirektor Jaan Härms oletas, et äkilise aktsiisitõusu tulemusena jääb riik ilma 170 miljonist eurost maksutulust. Väikekaupmeeste Liidu hinnangul kingib Eesti riik 2017. aastal 40 miljonit eurot Lätile, kui võtta arvesse 1. juulil jõustunud aktsiisitõuse.

Ma nägin unes, et selle aasta teisel poolaastal tuleb alkoholiaktsiisi rahaga nii-öelda vahe sisse, sest müüjad soetasid endale endise aktsiisiga suured laovarud.

Aktsiisitõus toob eelarvesse lisaraha, aga paljude inimeste käitumismuster muutub meie silme all ja me ütleme, et see pole probleem.

Kantar Emori uuringu järgi ostis 2016. aastal Lätist alkoholi umbes iga kuues täiskasvanud eestimaalane ehk 17 protsenti 18–74aastasest elanikkonnast. Lätist ostetud kogus on seni keskmiselt kuus protsenti, Lõuna-Eestis aga juba kolm korda suurem. Need arvud on veel täitsa normaalsed, aga kuna hinnavahe kasvab, võib uus normaalsus prognoositust kiiremini levida.

Kui Venemaa turistid käivad massiliselt Narvas süüa ostmas, oleme võitjad. Kui Soome turistid käivad massiliselt Tallinnas alkoholi ostmas, oleme võitjad. Aga meie mõtlesime, et milleks võita, kui võib ka kaotada. Mis need soomlased siin käivad, mingu parem Lätti! Ja oma rahvas mingu ka õige Lätti!

Valitsus on kindlameelne, et alkoholiaktsiis tõuseb ka edaspidi. Aastaks 2020 tõuseb näiteks õlleaktsiis 2016. aastaga võrreldes ligi 170 protsenti ehk enam kui kaks korda. Nüüd juulis juba tõusis õlleaktsiis ligi 70 protsenti.

Siin peaks tarvitama vend Johannese sõnu „Viimsest reliikviast“, et teie kindlameelsus teeb teile au.

Eesti on väike riik ja seetõttu saab olla nobe ja paindlik. Väikesel ja paindlikul on lihtne vigu parandada. Poliitika, mis paneb suure osa rahvast ebanormaalselt käituma, ei ole normaalne. Meie vanasõnadki ütlevad, et ahnus ajab upakile ja mis s**asti, see uuesti. Aga arvestades eelmainitud kindlameelsust, on oodata piiriäärse kaubandusparadiisi kiiret kasvu.