Tuleb nõustuda president Kersti Kaljulaidiga, kes tõdes Eesti Noorteühenduste Liidu suvekooli avamisel, et 16 on hea vanus, et alustada iseendaga poliitilist debatti. Sarnast loogikat võisid kasutada noortele valimisõiguse andnud poliitikud: et koolinoort lubatakse valima vaid kohalikku volikogu, mitte aga riigikogu, mõjub valimisõiguse andmine pilootprojektina – kohalikel valimistel osalemisega käe valgeks saanud noor langetab järgmist valikut (siis juba täiskasvanuna riigikogu valimistel) suurema teadlikkusega. Häda on vaid selles, et ühiskonnaõpetuse õpetajad juhtisid juba ammu sellele tähelepanu, et poliitiline otsus langetati kiiremini, kui on võimalik ühiskonnaõpetuse õppekava kohandada. Nii võib mõista, miks on paljud noored jäänud arvukates tänavaküsitlustes uue õiguse suhtes leigeks, ja levinuimaks vastuseks on, et poliitikaga ei oldagi väga kursis. Kuigi see, et uus põlvkond usub, et poliitikasse on asja ainult neil, kes on teadlikud, haritud ja selgete eesmärkidega, on omamoodi lootustandevgi.
Paraku tähendab see, et tänavustel valimistel piirdub kooli roll suuresti valimisüritusteks aktusesaali kasutada tahtvate poliitikute ohjeldamisega. Kuidas püüda teismeliste tähelepanu ilma haridusasutustesse trügimata, tuleb aga kandidaatidel veel selgeks mõelda. Vajalik on noori kõnetav sõnum: Tallinnas on õhus näiteks rulatajate eemalepeletamine Vabadussamba juurest, ja eks tuleb mujalgi tõdeda, et noorte ajaveetmisvõimalusi võiks alati rohkem olla. Kuidas sõnum aga nendeni toimetada, selles annab head eeskuju maailma säutsudega valitsev Donald Trump.
Kommentaarid