Kui piirid pärast Eesti taasiseseisvumist avanesid, hakkasid kaasmaalased algul tasahilju, 2000ndate alguses aga juba massiliselt võõrsile rändama. Mindi otsima põnevaid väljakutseid, keelt õppima ja muidugi tööle. Need, kes tookord Eestist lahkusid, hakkavad nüüd aga tagasi pöörduma. Mida aastaid edasi, seda rohkem selliseid inimesi on.
Integratsiooni Sihtasutuse vanemnõustajana saan iga nädal mõtestada tagasipöördumise tagamaid. Enamasti kohtan lihtsat ja lakoonilist vastust: „Tahan koju – Eestisse tagasi tulla!“ Väljarännet tuleb pidada loomulikuks protsessiks. Noored soovivadki end pärast kooli lõpetamist proovile panna ja maailma avastada. See on loomulik ja väikerahva eksistentsile on isegi vajalik kogeda maailma avarusi ja tuua koju uusi teadmisi. Teinekord võib aga tagasipöördumine kujuneda raskemaks kui laia maailma rändamine. Eriti veel siis, kui ka emakeele oskust pole suudetud säilitada või lastele edasi anda.
Minna on lihtsam kui tagasi tulla
Nõustan tagasipöördujaid praktiliselt iga päev ja olen ka ise olnud tagasipöörduja. Seepärast on mul üsna kerge mõista Eestisse naasjate muresid. Kohati on need sama keerulised või isegi keerulisemad kui emigreerujatel. Kui välja rännatakse peamiselt vaba inimesena, siis tagasi tullakse koos lastega ehk pereinimesena. Siis ei olda oma valikutes enam nii vabad kui vallalistena. Piisavalt kiiresti ei pruugi leida meelepärast lasteaia- ja koolikohta, mis omakorda seab tingimused töökoha valikule ja igapäevasele logistikale. Kui tagasipöörduja on üksikvanem, on valikud veelgi keerulisemad.
Samuti tuleb ka maakohtadesse tagasipöördujatel töö leidmiseks rohkem pingutada või suisa hakata teise maakonda tööle käima. Õnnelikud on need pered, keda saavad igapäevastes toimingutes toetada teised pereliikmed (õed, vennad, vanemad) või sõbrad. Olen märganud, et just sotsiaalse võrgustiku olemasolu mõjutab tagasipöördumist kõige enam. Sõprade ja pere toetus teeb paljud igapäevamured kergemaks: nad oskavad nõu anda ja lohutada, kui asjatoimetused ei kipu sujuma. Nad tunnevad teenusepakkujaid ja omavad kogemusi, mille põhjal soovitusi jagada. Nad saavad ka abiks olla, kui üksi ei jõua kõigega toime tulla.
Palju on räägitud majandusrändest ja nii on kujunenud arusaam, et tagasipöördujal on alati paks rahakott. Võõrsil võivad palgad suuremad olla, aga vähem räägitakse sellest, et elu on ka kallim. Ka regulaarse kodumaal käimisega on seotud kulutused, mistõttu ei pruugi tagasipöördujal märkimisväärseid sääste olla, sest kogu teenistus on läinud maapiirkonnas elava pere ülalpidamiseks. Eestist on välja rännanud palju neid, kes tõepoolest lahkusid parema palga pärast, aga palju on ka neid, kes on pidanud seda tegema mingigi sissetuleku teenimiseks.
Igal tagasipöördujal on oma lugu, oma elukäänakud. Millal ta otsustab tagasi pöörduda, kuidas ta seda ette valmistab ja kuidas ta end kodumaal sisse seab. Selles protsessis saab Eesti riik aidata. Sihtasutuses nõustame tagasipöördujaid ja jagame naasmisega seotud kulutuste leevendamiseks ka tagasipöördumistoetust. Seda saab taotleda Eesti kodakondsusega või Eesti elamisluba omav etniline eestlane, kes on Eestist emigreerunud üldjuhul vähemalt 10 aasta eest või sündinud välisriigis ja vajab Eestisse tagasipöördumiseks oma majandusliku ja sotsiaalse seisundi tõttu toetust. Alla 30aastane noor, kes on läbinud välismaal nii magistri- kui ka doktoriõppe, ei pea olema võõrsil elanud 10 aastat.
Tagasitulek pole häbiasi
Kodumaale tagasi pöördudes tuleb uuesti töö leida, eluase sisse seada, võib-olla lastele lasteaia- ja/või koolikoht taotleda, perearst valida. Need toimingud võivad hõlpsasti minna, kuid võivad osutuda ka väga keerulisteks. Julgen kinnitada, et Eesti ootab kõiki eestlasi tagasi ja püüab kõiki aidata. Samas sõltub ka inimesest palju – kas oleme leplikud või eeldame, et tagasi pöördudes peavad kõik lahendused kohe ideaalsed olema? Kas nõustume tegema ajutisi kompromisse, kuni elu parema lahenduse pakub?
Mis siis ikkagi toob inimesed koju tagasi, kui võõrsil on parem palk? Jah, see on koduigatsus! Olen kohanud, et inimesed justkui häbeneksid seda öelda. Olen märganud ka seda, et mida vanemaks saadakse, seda armsamaks muutub kodu. Kodumaale naasmine pole häbiasi ja seepärast tuleks tagasipöördujaid tunnustada, mitte vastu võtta küsimusega, et kas võõrsil ei saanud hakkama. Elus paraku kõik lood ei lõpe nagu muinasjutus ja tagasipöörduda võib ka siis, kui pole õnnestunud lumelilli ega maasikaid leida.
Kodu(maa) on koht, kuhu tuleme oma rõõme ja muresid jagama, siin on meie sõbrad ja pered. Olen märganud, et tagasipöördumist mõjutavadki kõige enam Eestisse jäänud pereliikmed ja sõbrad. Kui arvestada, kui palju on Eestist aastate jooksul lahkunuid, siis ilmselt on paljudel mõni pereliige või sõber võõrsil elamas-töötamas, kelle tagasipöördumist saame mõjutada. Riigi pakutavad teenused koos lähedaste toetusega teevad tagasipöördumise kindlasti kergemaks. Kui üks osapool puudub, ongi lahendused keerulisemad.
Need, kes Eestisse tagasi pöörduvad, ei kohanenud sealse eluga, suurem osa aga, kes välismaale ikka on jäänud, suruvad lihtsalt raha pärast oma emotsioonid maha. Ma usun, et ainult 5-10% välismaale töötama ja elama kolinud inimestest tunneb ennast seal nagu kodus - mõnusalt, lahedalt, omainimesena. Ülejäänud lihtsalt kannatavad raha pärast selle välja, aga see ei ole õnnelikuse mõistes jätkusuutlik. Ainult rahas ei seisne õnn, õnnelikus seisneb paljudes pisiasjades.
Aga see on ainult minu arvamus.